Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valuline mälu

30.04.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Eelmisel Eesti riigipeal oli ajaloolasena komme meie riiki välismaailmale tutvustades rõhutada meie maakillu ajaloolist pärimust Pythease reisikirjadele viidates. Iga riigi ajalugu on miski, mida saab võrrelda tema sünnitunnistuse ja seega tema kodanikuõigusega. Paraku on iga riigi ajaloos nii helgeid kui ka tumedaid hetki. Riigi eneseteadvusele on hea, kui positiivseid seiku on rohkem kui kurbi, sest valusatel ajaloolistel sündmustel on komme tõmmata enda ümber väärarvamuste ja pinnapealsete interpretatsioonide tolmu. Seega on järeltulevate põlvede kohustus kiretult vaadata selle tolmukihi taha ning tuua välja toimunu tegelikud põhjused.
Ajaloolased võivad küll vaielda erinevate teaduslike meetodite üle allikate uurimisel, kuid see ei aita meil tihti tabada, miks üks või teine asi on toimunud just nii, nagu see on toimunud. Kriitiliste koolkondade põlgus ajalooprotsessi mõtestada püüdvate ajaloofilosoofide osas on mõistetav, kuid vaid empiirilistele faktidele tuginev kiretu vaatlus nõrutab ajaloolisest sündmusest välja selle vähesegi, mis teeb minevikus toimunu meile mõistetavaks.
Juudi rahva ajaloost rääkides meenuvad meile esmaselt tema kannatuste lõputud põimikud kui rullraamatud sünagoogi altarikapis ja alles siis kirjanduslikud ning arheoloogilised mälestised. Paraku on juudi rahva kannatusloo ümber kogunenud niivõrd palju erinevaid interpretatsioone, et neis orienteerumiseks on vaja kõrvalise isiku kiretut pilku.
Parim kingitus ühele rahvale on teha tema ajaloost ülevaade. Selliseks rahvusvahelise tunnustuse žestiks võib pidada hiljutist Martti Turtola uurimust president Pätsist, mille kingituslik loomus mõne ajaloolase poolt küll paraku mõistetamatuks jäi. Usun, et juudi kannatusterada kirjeldava raamatu «Jutustage sellest oma lastele» ilmumist eesti keeles võetakse vastu meie rahva hea tahte märgina kui äratundmisžesti. On ju eesti rahva ajalooski peale Pythease reisikirjade, millele uhkusega viidata saame, veel kannatuseaeg, mis võrreldav juuda rahva omaga. Lisagem siia juurde teiste väikerahvaste traagika – genotsiid armeenlaste, tšetšeenide, grusiinide, palestiinlaste ja paljude teiste vastu, millest tuleb rääkida samamoodi kui juudi rahva kannatustest.
Seega oleks erinevate okupatsiooniperioodide kiretu vaatlus juudiajaloolaste poolt hinnangu andmise eesmärgil kannatanud väikerahvastele parimaks kingituseks. See võetaks vastu kultuuriloolise sündmusena, mis lähendaks kahe riigi ajaloolasi. Usun, et juudi rahvas võiks saada kõikide kannatanud väikerahvaste eest kõnelejaks ning vastava rahvusvahelise liikumise eestvedajaks. Niisamuti vaigistaks see poliitiliste manipulaatorite väljaütlemiste kaalu meelevaldsete interpretatsioonide tõttu ebamugavaks muutunud ajalooliste seikade ületähtsustamisel. Võetagu seda kui üleskutset kirikuajaloolastele minevikupärandi vahendamiseks totalitaarrežiimide tegeliku palge valgustamisel.
Jaan Tepp

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)