Esileht » Arvamused » Kolumn »

Valude mees ja haigustega tuttav

06.04.2005 | | Rubriik: Kolumn

Laupäeva hilisõhtul suri oma Vatikani korteris roomakatoliku kiriku pea Johannes Paulus II. «Inglid tervitavad sind,» teatas Vatikani TV pärast paavsti ametliku surmasõnumi edastamist.

Vittorio Messori 1994. aastal ilmunud intervjuus Püha Isaga, mis kannab pealkirja «Üle lootuse läve», on autori esimeseks tõdemuseks: «Tuleb tunnistada, et inimene, keda kutsutakse paavstiks (kreeka k `isa’), on iseenesest saladus, vastuolulisuse märk. Paljud arvavad, et tervemõistuslikkust silmas pidades on ta lausa provokatsioon või isegi «skandaal».» Intervjueeritav kinnitab: «Te väidate õigesti, et paavst on mõistatus. Te kinnitate õigesti, et ta on vastuolulisuse märk, et ta on provokatsioon.»

Jättes siinkohal kõrvale paavsti institutsiooni, mis on teoloogiliseks «provokatsiooniks» paljudele mittekatoliiklastele, samuti Johannes Paulus II kiriku- ja maailmapoliitilise tegevuse, on ometi selge, et 26 aastat Püha Peetruse toolil istunud mees on suutnud elu lõpuni mõistatuseks jääda. Paavsti surm ei olnud ootamatu, kuid küllap oli paljude jaoks arusaamatu see, mil kombel ta sellele vastu läks.

Miks ta ei ole vaatamata korduvatele üleskutsetele ja järjest halvenevale tervisele tagasi astunud? Miks ta ei lasknud end haiglasse paigutada, vaid jätkas ametikohustuste täitmist ja nimetas veel surma eel ametisse piiskoppe? Miks ta soovis, et tema ravimist ja elushoidmist jätkataks kõigi vahenditega?

Kas Johannes Pauluse näol oli tegemist superstaariga, kes nautis seda, kuidas maailma avalikkus tema viimastele päevadele ja hingetõmmetele kaasa elab? Kas ta oli oma võimust ja positsioonist nii joobunud, et ei raatsinud seda mingi hinna eest käest anda? Kas ta kartis surma ja palus sellepärast end viimse võimaluseni elus hoida?

Me elame ühiskonnas, mille ideaaliks on olla noor, terve, töökas ja edukas – just neid omadusi eeldame vaikimisi kõigi tasandite liidritelt. Mäletan selgelt, kuidas aasta alguses Eesti Kirikule intervjuud andes tundsin oma pikaleveninud kopsupõletikust rääkides pisut piinlikkust. Rohkem või vähem häbeneme me kõik oma haigusi, valu ja abitust ning tahame neid varjata. Haiged ja vanad tuleb isoleerida ja vastavatesse asutustesse paigutada, et nad ei rikuks pilti maailmast, kus elavad noored, terved ja õnnelikud. Mida on säärasel maailmal hakata peale vana ja haige paavstiga, kes ei tundu oma Parkinsoni tõbe isegi häbenevat?

2003. aastal ütles Johannes Paulus II Vatikani kogunenud palveränduritele: «Jumal, tundes mu inimlikku haprust, julgustab mind vastama sellele usuga ja kutsub mind jätkama mu kohustusi, mille Tema on minu kätte usaldanud.» Üheksa aastat varem, kui paavsti kõrge iga ja tervisehädad hakkasid tasapisi välja paistma, oli ta väitnud: «Mul tuleb juhtida kirikut oma kannatustega. Paavst peab kannatama nii, et iga perekond ja kogu maailm näeks, et on olemas see, mida ma nimetaksin kõrgemaks evangeeliumiks: kannatuse evangeelium, millega me valmistame teed tulevikuks.»

Tõepoolest – inimene, kes niisugust juttu räägib, on mõistatus, provokatsioon või suisa skandaal. Üks on aga selge: Johannes Paulus II oli Kristuse asemik kui mitte muus, siis vähemasti selles mõttes, et ta oli «valude mees ja haigustega tuttav» (Js 53:3). Säärasena oli ta elavaks illustratsiooniks ja tunnistuseks oma põhimõttele: «Inimene on suur isegi oma nõrkuses. Ärge kartke tunnistada iga inimese inimväärikust tema eostamisest kuni surmani.» Võib-olla just siis, kui see puudutab meid endid, on kannatava, haige või sureva inimese väärikuse tunnistamiseks vaja rohkem julgust, kui me arvame.

Marko Tiitus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)