Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valmistugem tulevikuks

03.05.2019 | | Rubriik: Arvamus

Kiriku liikmeskonna vähenemine toob tõenäoliselt kirikuellu suuri muutusi, millega tasuks kirikuinimestel arvestama hakata juba praegu.
Seni näivad paljud hellitavat lootust, et langustrend võib ka peatuda, nagu see viimati näiteks laulva revolutsiooni ajal sündis. Miks ei võiks tulevikuski midagi taolist juhtuda? Kui ühiskonda peaks taas haarama mõni sügav kriis või ootamatu murrang, suureneks ju päris kindlasti ka inimeste huvi nii identiteedialaste kui religioossete küsimuste vastu.
Ometi on olukord kolmekümne aasta taguse ajaga võrreldes tundmatuseni muutunud. Ehkki nooremad põlvkonnad olid juba siis kirikust suhteliselt võõrdunud, polnud too nende jaoks nimelt veel päris võõras. Kui mitte isa ja ema, siis vanaema kaudu saadi veel mõningaid teadmisi ristiusu ja luteri kiriku kohta. Vaimulikega võis kokku puutuda näiteks kiriklikel matustel, mida tollal praegusest rohkem oli.
Nüüdseks on neid inimesi, kes identiteedi ja traditsioonide tõttu luteri kirikuga mingitki isiklikku sidet tunnevad, aga juba palju vähem. Varasemast märksa rohkem on seevastu võimalusi kokku puutuda teiste religioonide ja spirituaalsete õpetustega. Mõnedki neist, kelles tärkab huvi usuküsimuste vastu, otsivad ja leiavad vastuseid seetõttu juba pigem mujalt kui luteri kirikust või üldse ristiusust.
Mõnevõrra võib kirik oma positsioone kindlustada sel juhul, kui suudab tõhusalt oma seisukohti tutvustada meedias. Ent oleks ekslik arvata, et kui rahvas ainult kiriku seisukohti teaks, võtaks ta need kohe ka rõõmuga omaks. Ajalugu ja teiste maade kogemused näitavad pigem, et mida rohkem kirik avalikkuses esile tõuseb, seda enam kipub kasvama mitte ainult tema sõprade, vaid ka vaenlaste hulk.
Samuti avaneb mõnel pool veel võimalusi kiriku tutvustamiseks koolide kaudu. Ent liiga suuri lootusi ei tasuks ka selle osas hellitada. Näiteks Poolaski väheneb noorte seas praktiseerivate kristlaste arv jõudsalt, ehkki enamik neist võtab koolis osa katoliikliku usuõpetuse tundidest. Mõnede kirikusiseste kriitikute meelest aga just selle tõttu, sest usutõdede kuulutamine kooliseinte vahel tekitab teismelistes samasugust tõrget nagu matemaatika või ajaloo tuupimine.
Niisiis ei paista ka meie kiriku liikmete arvu kokkukuivamisest pääsu olevat. Ühtlasi väheneb ilmselt ka tema positsioon ühiskonnas, sest luterluse kunagine monopolilähedane seisund usuturul on vääramatult kadumas. Selle taastamisest unistamise asemel oleks arukas mõelda, kuidas kõnetada ja veenda inimesi olukorras, kus traditsioonist tulenevale autoriteedile enam loota ei saa.
Praegu veel olemasolevaid materiaalseid võimalusi tasuks seega investeerida kiriku töötegijate harimisse ning aktiivsete, teadlikul ja tegusal usul põhinevate koguduste ülesehitamisse. Vastasel korral ei suuda kirik tulevikus ühiskonna jaoks enam üldse moraalseks autoriteediks olla, rääkimata veenvast evangeeliumi kuulutamisest.
Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)