Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Valmistugem paastuajaks

01.03.2006 | | Rubriik: Teoloogilist

1. märtsil tähistab kristlik maailm
tuhkapäeva ja ühtlasi suure paastu algust.

Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud
tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja kombed, mis
väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud
tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sellel päeval kogutud tuhka hoitud
istutamisajaks. Oluline oli tubade puhastamine ja laiskuse või nn tuhkapussi
väljapeksmine.

Päev pärast vastlapäeva

Tuhkapäev on alati 46 päeva enne
ülestõusmispüha ning päev pärast vastlapäeva. Vastlad on katoliku kiriku
kalendris kevadpaastu alguspidu, mida vanasti tähistati mitmesuguste lõbustuste
ja karnevalidega. Need said alguse kevadpühade ja talve ärasaatmise vanadest
tavadest. Meil on vastlapäev teadupärast seotud liulaskmisega, mille eesmärgiks
on eelkõige hea linaõnne tagamine.

Tuhkapäev on otsekui vastlapäeva jätk –
rahulik ja vaikne püha, mis kontrastina järgneb pidustustele ja lõbule. Vana
lääne kiriku traditsiooni kohaselt põletati vastlapäeval möödunud
palmipuudepühast pärinevaid urvaoksi. Tuhk segati õliga ning tuhkapäeval pihile
tulnud inimesele tehti sellega ristimärk otsaesisele.

Olulisele keskendumine

Tuhkapäev on isikliku patukahetsuse päev,
mil algab mõtteline patukahetsusteekond kuni ülestõusmispühadeni välja. Ehkki
tuhkapäevast ülestõusmispühadeni jääb 46 päeva, kestab paast tegelikult 40
päeva, sest vanade tavade kohaselt pühapäeviti ei paastuta. Katoliiklikus
maailmas on täielikud paastupäevad tuhkapäev ja Suur Reede – neil päevadel ei
sööda üldse või ehk ainult vett ja leiba.

Ehkki tänapäeval endale tavaliselt enam nii
suuri piiranguid ei tehta, on teatav enesekontroll ja kasinus siiski
soovitatav. Paastuaja mõte on ikkagi oma seniseid elukombeid piirata, olgu see
siis liha ja alkoholi tarbimine või televiisori vaatamine. Põhiline on heita
endalt liigne ja keskenduda olulisele.

Anna-Liisa Vaher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)