Esileht » Uudis » Uudised »

Valmistudes ülestõusmis- pühade rõõmuks

14.03.2018 | | Rubriik: Uudised

Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola (vasakul) ja abiõpetaja Jaak Pärnamäe hinnangul on paast nii ihuliselt kui ka vaimulikult ülesehitav. Kätlin Liimets

Seljataga on paastuaja neljas pühapäev, mida on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, kuna ta paikneb 40 päeva kestva suure paastu keskel. Täna on paastu 25. päev.

Eesti etümoloogia sõnaraamatu järgi pärineb sõna ’paast’ vanarootsi või vanavene keelest ja tähendab usulistel põhjustel teatava aja kestel osalist või täielikku toidust loobumist.
Kristlastele on paastumine kuulunud evangeelse sõnumi ühe kesksema mõiste ehk meeleparanduse juurde. Meeleparandus on Elmar Salumaa sõnastuses termin, millega tähistatakse langusjärgse inimese ainsat tagasipääsu osadusvahekorda Jumalaga, olles Jumala and inimesele, et ta võiks jõuda tõe tunnetamisele ja vabaneda kõigest, mis pole Jumalale meelepärane.
Et end ette valmistada kirikuaasta kõige suuremaks pühaks, on just suur paast olnud aeg, mil ristiinimese vaimuelu keskmeks on patukahetsus ja meeleparandus. Seda kinnitasid ka viimasel pühapäeval kirikutes kuuldud psalmiread: „Õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas ja kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks.“ (Ps 84:6–7a)

Usk ja teod
Paastu, millega kaasnevad ka piirangud toitumises, on luterlikes kogudustes suhtutud pigem leigelt. Usupuhastuse järgsetel arusaamadel, et välispidised korraldused võivad saada hingekammitsaiks, on siin küllap oma mõju.
Martin Luther on tõesti ütelnud „Traktaadis ristiinimese vabadusest“ (Martin Lu­th­er, „Valitud tööd“. 2012), et iga kristlase esimeseks mureks peab olema lõpetada tegudele lootmine (lk 314) ja kristliku vabaduse sisu on meie usk (317), ent see ei tähenda, et kristlane ei teeks häid tegusid või patukahetsuslikke toiminguid. Vastupidi – kristlik armastus ja igatsus Jumala järele panevad meid meeleparandusprotsessis paastuma, sest märkame: see aitab vaimsele elule kaasa.
Siin on jälle hea usuisa tsiteerida: „Kuigi sisemine inimene on usu kaudu ja vaimu poolest rohkem kui küllaldaselt õigeks mõistetud [--], viibib ta selles surelikus elus ikkagi maa peal, kus on paratamatu, et ta oma keha üle valitseb ja inimestega läbi käib. Siit algavadki teod, siin ei saa olla jõude, siin tuleb oma keha paastumise, valveloleku, töö ja teiste mõõdukate harjutustega treenida ja vaimule alistada, nii et ta usule ja sisemisele inimesele kuuletuks ning nendega üksmeeles oleks.“ (327)

Kuidas paastuda?
Üheteistkümnendat aastat Põlva kogudust teeniv õpetaja Toomas Nigola, kellega Põlva koguduse pastoraadis paastust vestleme, ütleb, et paast pole tema hinnangul vaev, sellega ei soovita kristlasi rõhuda, see on nii ihuliselt kui ka vaimulikult ülesehitav.
Teisalt juhib abiõpetaja Jaak Pärnamägi tähelepanu sellele, et paastu pidamise teeb keeruliseks see, et luterlastel pole olemas kinnitatud paastureeglit. „Igaüks peab justkui ise otsima, millise vaimse suunaga tema vagaduslaad ühildub. Reegleid aga vajame. Kindlasti on ka idakiriku mõjud Eestis märkimisväärsed, ent mina olen eeskuju võtnud roomakatoliiklusest,“ jagab õpetaja Nigola, kuidas tema on olukorra lahendanud.
Nõnda on siis Põlva õpetajad endale reegliks võtnud, et 40 paastupäeva jooksul on lihavabad reeded, vaid korra päevas võib kõhu täis süüa ja lisandub tagasihoidlik eine hommikul ning õhtul. Söökide vahel pole näksimist ega maiustamist, samuti on välistatud alkohol. Traditsiooniliselt on paastuvaba päev pühapäev.
Küsimusele, kuidas Põlva koguduse liikmete seas paastumisega lood on, ütleb õpetaja Nigola: „Oleme neist asjadest palju rääkinud: leeritundides ja paastuaja jutlustes, ka on paljundatud paastumise teemaline voldik. Tean, et meil inimesed peavad paastu, eriti koguduse aktiivi hulgas. Neile, kes võtavad asja tõsiselt, käivad kirikus, tundub loomulik, et paastuajal paastutakse. Seda suurem on rõõm ülestõusmispühadest.“

Pühendumine
Jaak Pärnamäele on oluline, et paastumine pole üksnes loobumine millestki, vaid loobumine millegi pärast, see on pühendumine, millel on eriline tähelepanu hea tegemisel. Nõnda on loobumisega säästetud raha soovitatud kasutada nende heaks, kel millestki vajaka. Oleme vestlusringis ühte meelt, et hädalisi ei pea kaugelt otsima, nad on tihti meie kõrval.
Vaimuelu lahutamatu osa on ka pahedega võitlemine ja kiusatused. Toomas Nigola ütleb, et olles suur magusasõber, on talle kõige raskem loobuda näksimisest. Õpetaja Pärnamägi lisab avameelselt, et tema võitlus käib suitsetamise ja liigse lobisemisega. Tuues näite igapäevasest vaimulikust võitlusest, vestab ta muigel suuga, kuidas hiljaaegu läinud endale nahkkindaid ostma, ent väljunud poest ilusate EV 100 vildist sussidega. „Kodus mõistsin, et mul pole neid vaja. See oli emotsiooniost. Kinkisin need hooldekodus käies ühele vanale mehele,“ jagab ta.

Taevatrenn
Mõtiskledes ühiselt, mida paastuaeg inimesele annab, viitab Nigola, et tegu on tavapärasest rohkem süvenemise ajaga ja kui kõht pole pidevalt täis, siis toetab see ka palveelu ning mingil viisil pilt ümbritsevast maailmast selgineb.
Vaimulikus mõttes on paastumine tahtejõu treening. „Eks kirikus käimine on ka omamoodi trenn. Oleme koguduse liikmetega naljatanud, et kui keegi küsib pühapäeva hommikul, et kuhu lähed, siis saab öelda, et lähen trenni. Lähen taevatrenni ehk valmistun taevariigi jaoks. Eks paast ole ka taevatrenn,“ ütleb Nigola, lisades vestluse lõpetuseks:
„Paast on olnud kristlastele omane algusest peale. Seda saame lugeda pühakirjast ja kirikuisadelt. Jeesus ei ütle ju ka evangeeliumis, et kui juhtub, et te paastute, vaid kui te paastute, siis tehke nii … Paastumine ja palvetamine käivad Jee­suse kõnedes tihti koos. Need on loomulikud tema jüngritele. Reformatsioon pole selles mõttes kristlaseks olemise juures midagi muutnud. Juurde on tulnud selgus, et meie õndsakssaamine ei sõltu sellest, kui tublid paastujad me oleme. Küll võib sellest oleneda, kui vaimulikult terved ja õnnelikud oleme.“
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)