Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Valmis loobuma kõigest

16.03.2005 | | Rubriik: Jutlus

Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale. Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: «Milleks see salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.» Ja nad tõrelesid naisega. Aga Jeesus ütles: «Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head – mind aga ei ole teil alati. Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks. Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud.»

Mk 14:3-9

Tänast lugu saab vaadata väga tihedas seoses kogu Markuse evangeeliumiga, mis kujutab Jeesuse elu ja tegevust kui arengut, mis kõrvaltvaataja jaoks on täis languseid ja tõuse, lootusi ja lootuste purunemist, kuni selgub lõplik tõde.

Esimene pool Markuse evangeeliumist räägib Jeesuse imetegudest ja Jumala riigi kuulutusest. Kõige taustaks on aga küsimus – kes on Jeesus? Alguses jääbki see saladuseks, vastust võib nii evangeeliumi esmakordne lugeja kui ka Jeesuse kaaskondlane vaid kaudselt aimata. Ainsaks viiteks jääb kurjade vaimude tunnistus: Sina oled Jumala Püha (Mk 1:24).

Kogu saladus Jeesuse kohta paljastub poole evangeeliumi peal, kui Peetrus tunnistab: Sina oled Messias. Siit algab suur kulminatsioon. Meil on kuulutus, et maailma on tulnud lõpuaegade kuningas. Tavainimene mõistis, et tulemas on suur riigipööre, kus halvad saavad karistada, okupatsioon lõpeb igaveseks ja Jumala riik tuleb maailma.

Paraku pidi Peetrus kohe pettuma. Jeesus kuulutas oma tulevast kannatust, oma surma ja eesseisvat ülestõusmist. Sellest sõnumist ei saanud Peetrus aru, sellest sõnumist ei saanud aru teised jüngrid ega ka Jeesuse juhuslikud kuulajad.

Palmipuudepüha jutustus räägib sellest, kuidas Jeesus eesli seljas Jeruusalemma sõidab ning rahvas võtab Ta vastu nagu kuninga. Eks nad ootasid võimsa kuninga tulekut, aga neil oli enda arusaam võimsast kuningast. Markuse evangeeliumi autor tahab selle piduliku sündmuse taustal öelda, et rahvas ei ole tegelikult kõike lõpuni mõistnud.

Nagu ma alguses kirjutasin, on tänane lugu seotud kogu Markuse evangeeliumiga. Ka eelkirjeldatud evangeeliumijutustused on tänase looga tihedalt seotud. Ei jüngrid ega keegi teine saa aru, et nende õpetaja on minemas surma, et selle kaudu tuleks võit. Huvitav on see, et tõde ei antudki Jeesuse kõige lähematele õpilastele, vaid ühele naisele – rohkem evangelist teda ei tutvusta. See naine tuleb Jeesust matmiseks ette valmistama. Praktilisest tavast, et surnuid salviti, sai antud juhul sümboolne toiming, mis kandis sõnumit Jeesuse peatse tuleviku kohta. Naise tegu ajendas lein.

Ülejäänud sealolijad nägid kõiges vaid raiskamist. Võib-olla jõudis nendeni taas sõnum oma õpetaja surmast, mida nad visalt olid tagasi lükanud.

Jeesus oli oma jüngritele ja kuulajatele rääkinud palju ligimesearmastusest. Karmis ühiskonnas, kus iga päev käis võitlus ellujäämise nimel, oli see värskendav sõnum. Seda tulid kuulama paljud.

Naisele tehti etteheiteid, et ta oma varandust ei jaganud vaestele ega teistele, kellel häda oli käes. Kas neid etteheiteid tehti selle suure ligimesearmastuse nimel, mida Jeesuselt endalt õpiti? Võib-olla mõtlesid naisega pahandajad tõesti sellele, kui palju abi oleks olnud tema kallist salvist mujal. Kõigest jääb mulje, nagu oleks hulk varandust raisku läinud.

Millegipärast häiris teisi, et Jeesusele midagi anti. Markuse evangeeliumist paarkümmend aastat hiljem kirjutatud Johannese evangeelium räägib samast loost, kuid lisab, et pahandajaks oli Juudas Iskariot, kuna ta oli varas ja ei rääkinud siirast hoolitsusest.

Jeesus on oma õpetuses rääkinud Jumala riigist kui suurest varandusest, mille pärast on maha müüdud kõik ülejäänu, et see endale saada (tähendamissõna põllusse peidetud varandusest jt). See tähendab, et kuigi ligimesearmastus on oluline ja eluks vajalik pole meile keelatud, kuulutas Jeesus Jumala riiki. Kõige ette pani Jeesus kohustuse taotleda Jumala riiki, vastavalt pidi ja peab olema sätitud inimese mõtlemine ja tema elu. Päris niisama ei rääkinud Jeesus sellest, et kes Tema nimel pole valmis kõigest loobuma, pole Teda väärt. Inimene annab nende asjade jaoks, millest ta enim hoolib. Küsimus on selles, kes või mis seatakse esikohale oma hinges ja oma väärtushinnangutes.

Viimaks võime endalt küsida, mida tähendab meile taotleda Jumala riiki? Millised on meie väärtushinnangud? Milline on meie kaunis tegu Jeesusele?

Kaunis tegu ei tähenda võimalikult suurt rahapakki annetusena. Lesknaine, kes korjanduskarpi väga väikese summa pani, tegi kauni teo, sest tema jaoks omas raha suurus tähtsust. Niisamuti nagu omas salvi hind tähtsust naise jaoks. Kindlasti poleks nad oma vara niisama ära raisanud. Küll aga oli nende väärtushinnangutes midagi kõrgemat, mille pärast polnud neil oma varast kahju. See väärtushinnang oli Jumala armastus.

Kaunistagu Jumala armastus meiegi hinge. Aamen.

 

Silvester Jürjo,
Tapa Väljaõppekeskuse kaplan

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)