Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Väljaspoole leeri

13.03.2002 | | Rubriik: Jutlus

Tänane jutlusetekst räägib inimese osaks olevast üksindusest ja muutusest, mille Jeesus on endaga kaasa toonud. Sõna sisaldab aga ka palju sellist sümboolikat ja informatsiooni, millest kaasaja lugejal on päris raske, teinekord isegi võimatu aru saada.
Jeesuse kannatustele ja ristisurmale vaadates on kirja taustaks 3. Moosese raamatu 16. peatüki sõnum iga-aastasest suurest lepituspäevast Iisraelis, mil ohverdati inimeste süü pärast patuohvriks veatu loom. Looma verd piserdati kõige pühamas paigas altarile, loom ise aga põletati väljaspool leeri, sest see kandis endas suurt patukoormat. Kuna patt määrib, tuli see demonstratiivselt leerist välja tõugata ja hävitada.
Paraku, leerist väljaspool olemine tähendas ja tähendab inimeste väljatõukamist. Nii olid pidalitõbised ja teised raskesti haiged tõugatud välja kõrbesse, sest nende kohalolek ohustas terveid. Väljatõugatute hulgas oli ka neid, kes ei tahtnud või ei suutnud oma elu korraldada. Seega on mõistetav, et endaga toimetulevad inimesed püüdsid vältida leerist väljapoole sattumist. See tähendas hirmu tundmatu ees, see tähendas hüljatust, see tähendas põrgut.
Väljatõugatuid on jätkunud läbi kogu inimkonna ajaloo. Ehkki elame nn kaasaegses ühiskonnas, väljatõugatute arv pigem suureneb, kui väheneb.
Üks sagedamaid argumente, millega inimesed põhjendavad oma uskmatust, on see, et nad ei suuda mõista, kuidas Jumal sallib kurjust ja hüljatust.
Mu silme ees on aeg-ajalt ühe kibestunud vanema mehe kuju, kes ei suutnud kuni oma elu lõpuni Jumalale andestada, et tema, kes võitles iseseisva Eesti eest, oli metsavend, kannatas vangilaagrites, pidi lõpuks elama hüljatuna omade keskel. Omad olid «pärinud» tema varanduse ja vältisid ebameeldivat tõde. Mees küsis ikka, kus on Jumal, et nõnda sai sündida?
Olen tänavu pidanud matma mitu last ja noorukit, sest neile ei olnud kas üldse elupäevi või elamiseks tervist antud. Vanemad unistasid laste sünnist ja noorukid eelseisvast õnnelikust elust – see jäi elamata. Keegi neist ei olnud seda endale ise põhjustanud. Kes aitab üksinduse tunnil?
Kui palju on meie ümber tänapäeval lapsi, vanematest rääkimata, kes on tänaval otsekui välja tõugatud, sest nad ei ole osanud või neid ei ole osatud õigel ajal halbade asjade eest hoida. Hiljem on kahjuks sageli liiga hilja. Kes suudab neid aidata, rõõmu anda?
Käesolev Heebrea kiri annab siin omal kombel väga selge vastuse: sellepärast on Jeesus kannatanud väljaspool väravat, et enese vere läbi pühitseda rahvast.
Jeesus on oma eluga kõige selgemaks tunnistuseks hüljatuile, et Jumal ei ole neid maha jätnud.
Paraku saab väljaspool väravat või ka väljaspool leeri olevaid aidata ainult nende saatuse jagaja. Jumal oleks võinud ühe käeliigutusega oma taevases raamatupidamises kustutada ära patuse inimkonna võlad, aga kellele see siis korda läheks. Mu meelest on meie praegune uskmatus väga palju tingitud just sellest «kõigile antud armu» ehk «odava armu» tunnetusest. Sageli tajumegi Jumala armu raamatupidamisliku tehinguna. Jumal laseb aga Jeesusel sündida siia patuste sekka, väljaspoole väravaid, et kui mitte kõigil, siis vähemalt nägijail oleks võimalik ära tunda Jumala armastavat hoolimist. Jeesus ei haletse ega parasta, ta on tulnud aitama.
Samas, õigetel ei ole Jeesust kerge vastu võtta ega temast aru saada. Nii jääb kirjatundjatele ja variseridele mõistmatuks, miks Jeesus ignoreerib selgelt väljakujunenud arusaamu lubatust ja lubamatust. Miks ta ületab ikka seda piiri – istub patustega ühes lauas, ei mõista hukka eksinud naist, teeb oma õpetusega küsitavaks paljud vagad kombed ja püüdlused. Miks?
Küllap sellepärast, et Ta ei ole maailma parandaja, vaid lunastab selle enda olemisega. Seal, kus on Jeesus, seal on lunastus. Väljaspool Jeesuse Kirikut õndsust ei ole.
Siin saab mõistetavaks kirja üleskutse, et mingem Tema juurde väljaspoole leeri. Leeriks või kindluseks, milles end varjata, ei pruugi olla ainult kätega loodu või ühiskondliku korraldusega seatu, see võib olla ka ainult fiktsioon – ettekujutus asjade õigest olemisest. Meie oleme paremad kui teised. Alati seal, kus on võimalik oma leerist väljuda Kristuse juurde, täidab see meid üha suurema äratundmisega. Sellesse mahuvad nii õnnelikud kui ka õnnetud, nii elavad kui ka surnud. Jeesus ütleb: Mina ei anna teile mitte nõnda, nagu maailm annab, teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks. Aamen.
Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)