Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Valjala kiriku orel kõlab

08.12.2004 | | Rubriik: Kirikuelu, Uudised

Valjala kiriku põhjalikult remonditud orel taaspühitseti 10. novembril piduliku kontsert-jumalateenistusega. Pühitsemistalituse toimetas koguduse õpetaja Hannes Nelis.
«Mõtlesime, millist päeva valida, ja leidsime, et mardipäev sobib Püha Martini nime kandva kirikuga hästi kokku,» ütles orelimeister Ago Tint mõni tund enne õhtust kontserti.
Vajas ammu remonti

Valjala orel on läbi aegade ühe parema ja tuntuma Eesti oreliehitaja Gustav Normanni valmistatud pill. Oma elu ajal jõudis see mees ehitada poolsada orelit ja nendest on säilinud umbes pooled. Saaremaal on kaks Normanni pilli – Valjalas (ehitatud 1888) ja Karjas (1882).
«Tänu nõukogude ajale pole pilli õnneks ümber ehitatud ja see on säilinud üsna originaalsena, kuid vajas põhjalikku remonti, sest tükk aega ei ole mingeid suuremaid töid tehtud,» iseloomustas Tint. Üks suuremaid töid oreli juures oli elektriventilaatori paigaldamine.
«Saaremaal oli paar kohta, kus veel üsna viimase ajani tallati jalgsi oreleid, nii ka Valjalas. Siis paigaldati Valjalga kohalike jõududega üks ventilaator. See töötas, aga tegi kõva lärmi, mis oli vaata et kõvemgi kui oreli hääl. Nüüd on Saksamaalt tellitud spetsiaalne ventilaator,» rääkis Tint.
Virumaal Kadrina lähedal elav Tint on poisikesest peale tundnud huvi orelite vastu, aga oreliehituses on ta iseõppija nagu enamik meistreid, sest seda ametit eriti kuskil ei õpetata.
«Mõned väiksemad asjad nagu klaviatuurid ja väiksemad viled olid minu juures töökojas, aga muu sai siin kohapeal korda teha – puhastasin viled, parandasin lõõtsad,» kirjeldas Tint.
Orelimeistri sõnul ei olnud Valjala pill väga hullus olukorras ja kõige tähtsam on, et see on üsna originaalsena säilinud: «Orel oli aastate jooksul palju kulunud ja vajas põhjalikku puhastamist. Kõige hullem olukord oli lõõtsadega, sest lõõtsa nahad olid üsna katki. Sellega paningi töömahus natuke mööda. Arvasin, et lõõtsa nahkasid nii palju asendama ei pea, aga nüüd on umbes 70 protsendi ulatuses uued nahad.»
Eksperdiks sakslane

Seekord oli Ago Tint tulnud Valjalga koos saksa orelimeistri ja organisti Martin ter Haseborgiga. Eestiga seob Haseborgi mitu asjaolu. Lisaks sellele, et tema abikaasa on eestlanna, on mees ehitanud Eestis kaks orelit: Tallinnasse muusikaakadeemiasse barokkoreli ning oreli Pärnu uude kontserdisaali.
«Mina aitasin Haseborgil Pärnus oreliehitust lõpetada, meil tekkis sõprussuhe ning kuna ta oli just Eestis käimas, siis kutsusin ta eksperdina Valjala orelit üle vaatama. Kuna Haseborg on hea organist, siis jäi tema kanda tänane kontsertosa,» lisas ka ise oragnistitööd tegev Tint.
Kuulates, kuidas Haseborg orelil proovimängu teeb, ei olnud Tint pilli kiitusega kitsi: «Olen näinud peaaegu kõiki Eesti oreleid ja üks asi on siin täiesti eriline – Valjalas on akustiliselt üks paremaid lahendusi, mida Eestimaal näinud olen. Kirik on üsna suur ja orel väga väike, aga sobib akustiliselt siia ruumi niivõrd hästi, et kõlab nagu suur orel. Kiriku ruum võimendab ja orel on muidugi hästi tehtud. See kõik on orelimeistri teene.»
Orelite hingeelust rääkides ei tähtsusta Tint oreleid üle: «Orel kirikuinstrumendina on jumalateenistuse oluline osa ja saatepill, kuid teda ei maksa üle tähtsustada, ta on ikkagi vahend. Ei ole nii, et altaris elab üks vaim ja orelis teine.»
Valjala kiriku oreli remonti toetas Eesti Kultuurkapital.

Heli Salong
Meie Maa

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)