Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Välis-Eesti kirik leinas ja lootuses

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Taas on löödud hingekella. Ometi olen rõõmus, et võisin osa võtta peapiiskop Udo Petersoo pidulikust ärasaatmisest Toronto Vana-Andrese peapiiskoplikus kirikus laupäeval, 27. mail.

Kirikutäit rahvast valdas pühalik ja tänulik meel. Lipud ja aumärgid, arvukad järelehüüded ja võimsalt kõlavad koorid  kinnitasid teadmist, et lahkunud on tõeline  suurmees. Mees, kes liitis ja innustas kirikurahvast, aga ka kogu eestlaskonda paguluses. Mees, kes oli ühtaegu pühendunud nii Jumala kui ka rahva teenimisele.

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Konsistoorium ja kohalikud kogudused olid andnud oma parima matusetalituse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Kantsler Mati Maanas ja mina koos abikaasaga kogesime Kodu-Eesti kiriku esindajatena hoolitsust ja lahket vastuvõttu. Südamlik tänu selle eest! Mitmed kohtumised kinnitasid sõprust ja koostöötahet. Viljaka tuleviku nimel on vaja palvetada ja töötada.

Esmaspäeval toimus E.E.L.K. Konsistooriumi istung. Konsistoorium nimetas peapiiskopi kohusetäitjaks praost Toomas Vaga. Olgu siinkohal talle edasi antud meie kiriku õnnitlused ja õnnistussoovid! Otsustati välja kuulutada ka peapiiskopi valimised. See otsus lükkab aga sisuliselt tagasi mõtte võimalikust ühinemisest kodumaa kirikuga.

Ühinemise idee tekkis koos Eesti taasiseseisvumisega. Üheksakümnendate algul  loodi EELK ja E.E.L.K. ühendamise nõukogu. 30. aprillil 1993 leidis nõukogu, et «kirikute organisatsiooniline ühinemine kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvusesse rebitud haava parandamiseks ning on osa meie rahva tervendamisel». Aasta hiljem vastu võetud deklaratsioonis väljendas nõukogu seisukohta, et «pärast lõpliku ühtsuse taastamist on kiriku kõrgeimaks juhiks peapiiskop, asukohaga Tallinnas».

E.E.L.K. poolt kuulusid nõukogusse Udo Petersoo, Rein Puussepp, Toomas Vaga, Tõnu Orav ja Vello Mänd. EELK poolt Kuno Pajula, Einar Soone, Jaan Kiivit, Villu Jürjo, Vootele Hansen ja  Marje Põder.

Seekord välditi ühinemise teema arutamist. Ometi oleks just nüüd küllalt lihtne sõlmida vajalikud kokkulepped ja teha kirikuõiguslikud muudatused. Paljuski on eeltöö juba tehtud. Usun, et lahendatavad oleksid ka tekkinud vormilised ja teoloogilised probleemid.

Võimalik, et ühtse kiriku piiskopkonnana saaks E.E.L.K. jätkata tõenäoliselt samal moel kui seni. Põhimäärused ei kirjuta ette peapiiskopi koha täitmise perioodi. Seni, kuni peapiiskoppi pole valitud, on aega veel mõelda. Eestlaste rahvuslik ja usuline ühtsus väärib seda.

Kodumaa kirik on ühinemiskõnelusteks jätkuvalt avatud. Rahvakirikuna peame oluliseks ka omavahelist nähtavat ühtsust. On paratamatu, et kirik iseseisvas Eestis areneb oma loomulikku rada. Kui Välis-Eesti kirik selles protsessis ei osale, on oodata aina suuremat kaugenemist. Sellest oleks kahju. Vaid süvenev koostöö ja osalus aitaks saavutada vastupidist.

Kindlasti ei nõustuks ma nendega, kelle meelest võib valimiste kiires väljakuulutamises näha umbusaldust kodumaa kiriku vastu ja okupatsiooniga loodud olukorra põlistamist. Soov säilitada status quo’d – väljakujunenud struktuure ja tavasid – on mõistetav ja hinnatav. See on peaaegu igale kirikule iseloomulik, võõras kultuuriruumis seda enam. Antud hetkel on küsimus vaid selles, kas neid annaks meie kirikute puhul ühendada.

Muidugi, kui ühinemist ei toimu, on kodumaa kirik säästetud probleemidest ja vastutusest, mis seotud üle maailma laiali olevate koguduste teenimisega. See võimaldab keskenduda vaimulikule teenimisele kodumaal, mis ongi ju ühe rahvakiriku esmaülesanne.

Välis-Eesti  kiriku tegevus sellises tööjaotuses on väga väärtuslik. Samas on ka  EELK mureks kodumaalt eemal olevate eestlaste side kirikuga. Hea koostöö kahe kiriku vahel on siin möödapääsmatu.

Teisipäeval toimunud konsistooriumi koosolekul, millest koos Mati Maanasega osa võtsime, arutati vaimulike vajadust E.E.L.K. praostkondades. Põhiline lootus on sellel, et vaimulikud tuleksid Eestist. Oldi valmis majanduslikult toetama vaimulike ettevalmistamist siin. Samuti leidsime ühiselt, et on vaja täpsustada vaimulike tööle kutsumise korda. Praktilisi probleeme, mida lähitulevikus koos lahendada, on teisigi. Õnnistagu Jumal meie ühist tööd. Helisevate kirikukellade kõne on alati  palve, et jätkuks usku, lootust ja armastust. Jätkugu seda meile kõigile.

Andres Põder,
peapiiskop