Valinud õige ameti

06.08.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Iisaku koguduse õpetaja Avo Kiir ja kogudust 1950ndatel teeninud Kuno Pajula. Foto: Sirje Semm
3. augustil tähistati Iisaku kirikus tänujumalateenistusega õpetaja Avo Kiire 20. ametiaastat ühe koguduse teenimisel.

Veidi enam kui saja-aastase, Pariisi maailmanäitusel käinud Iisaku oreli mahe kõla oli saatjaks valgusküllases ja hubases kirikus jumalateenistusele, mille laulis lahti Ülo Vinteri kodulauluga Külli Karask.
Protsessioonis saabusid kirikusse õpetajad Enn Salveste ja Peeter Kaldur, praost Avo Kiir ja peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, kes pihikõnes rääkis suurest usaldusest, mille läbi antakse inimese kätte jumalarahva teenimine.
Kohuse järgi
Avo Kiir ei kõnelnud jutluses oma teenimise teest, vaid tunnistas sellest, mida Jumal on võinud meie heaks teha läbi oma ihu ja vere jagamise. Kuigi Avo Kiir ise lausus Luuka evangeeliumi (17:10) sõnadele tuginedes: «Me teeme seda, mis meie kohus, pole õigust nõuda mingit erilist tänu ja au», oli tänulikku meelt, tänu jagamist ja häid sõnu jumalateenistuse järel kuhjaga.
18 aastat on olnud õpetajale abiks koguduse töös juhatuse esimees Anne Ferschel, kelle sõnul jagub õpetajal alati kannatlikkust ja rahulikku meelt ning ta suhtub kõigisse ühesuguse heatahtlikkusega ja on lahendanud probleemid kõige paremal moel. Tähtpäevaks andis ta õpetajale unikaalse kingi, pildirohke kogumiku (koostanud Hille Väljaotsa) koguduse varasemast ajaloost tänase päevani.
Tervitusi andsid üle ka Berk­lumi koguduse esindajad Saksamaalt, ametivennad, koguduste liikmed, sõbrad ja kaaslased.
Kohvilauas ütles koguduse kauaaegne organist Judith Kulvere, kelle Avo Kiir sai tema sõnul kogudust teenima asudes «kaasavaraks», et «oled valinud õige ameti».
Muutuste aeg
Avo Kiir on siinsamas Virumaal sündinud ja kasvanud neljavennalise pere noorima lapsena. Vaimuliku ameti peale hakkas ta mõtlema vangla-aastail, kuhu ta saadeti NSV Liidu piiri rikkumise üle järele mõtlema. Pärast vabanemist tegi ehitustööd nagu ta isagi.
Vaimulikul teel oli tema mentoriks Peeter Kaldur, kelle kõrval ta tuli Iisaku kogudust teenima praktikandina. 1987. aastal, kui diakoniordinatsioon käes, õpingud UIs lõpusirgel, tegi kogudus peapiiskopile taotluse Avo Kiire määramiseks Iisaku kogudusse.
Kahekümne aastaga on kogudus tugevalt muutunud, ütleb Avo Kiir, kuid püsinud stabiilsena – liikmesannetajaid paarisaja ringis. «Kui siia tulin, oli armulauasakrament unarusse jäetud. Viie aastaga suutsin nii palju, et kogudusse tekkis tugev tuumik ja armulauast hakati lugu pidama.» Õpetaja kahetseb, et 1990ndate aastate aktiivne noorte- ja lastetöö on soikunud, aga tunnustab kogudust, kes on valmis olnud liturgilisteks muudatusteks.
Loomult leebe
1980ndate lõpuaastad viisid Avo Kiire poliitikasse, kus ta siiani on püsinud. Viimased viis aastat Iisaku vallavanema ametis. «Kodurahu huvides olin nõus,» ütleb ameti vastuvõtmise kohta Avo Kiir, kes seitsmel päeval nädalas jagab end koguduste, praostkonna ja valla vahel. Kuhugi peab aega jääma ka kodule Jõhvis.
Vaimuliku vaimu hoiab vormis kirik, ihu igapäevane sport. «Kui Jõhvi ja Iisaku vahel oleks kergliikluse tee, tuleksin rulluiskudega kohale. Mis see tund-poolteist siis on,» ütleb mees, kes suviti iga päev uisutab, mängib tennist või sõidab jalgrattaga.
Kui Jumal elupäevi annab, tahab Avo Kiir olla pensionini koos Iisaku kogudusega. Praostiametist tahab ta uutel valimistel loobuda, sest teab vaimulikku, kellele võiks «marssalikepikese» üle anda.
Leebe ja rahuliku loomuga praost ütleb, et on need omadused sünniga kaasa saanud ja arvab selle enda suureks plussiks. «Pole eriti valusaid vitsu saanud, et ma inimesi usaldan,» ütleb ta lõbusalt naerdes.

Sirje Semm

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)