Valimistest valimisteni

12.10.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Külastasin pikema vaheaja järel Tallinna vanalinnas Pika jala alguses asuvat kunstnik Navitrolla galeriid ning avastasin sealt toreda pildi, mis kandis pealkirja «Kits kahe kiriku vahel». Kits tore loomake ja egas kirikudki võõrad olnud, eestimaised ja luterlikud näevad teised välja. Pilt sümpatiseeris niivõrd, et olin sunnitud selle ära ostma ning oma kabinetti konsistooriumis üles riputama.

Oma igapäevases elus teeme pidevalt valikuid ning enamjaolt on olemas selged kriteeriumid, millele toetudes oma otsused teeme. Keerulisem on olukord siis, kui mõõdupuud ei ole ja eesmärk on ebaselge. Vaatamata sellele tuleb meil valida, teha valikuid ning kõike seda eesmärgiga, et EELK kogudused püsiksid elus ja liikmeskonna arvukuse langustendents saaks otsustavalt pööratud tõusule.

Mõeldes eelolevale pühapäevale ja kohalikele valimistele, kerkib esmalt üles küsimus, kas üldse on mõtet minna valima. Üha enam kuuleb pessimistlikke noote, et valima ei tasu minna!

Poliitikutes ollakse pettunud ja valikuvariandid on halvad. Tegelikult tuleks minna küll ja valida võimalikest kasvõi see kõige vähem halb. Ükskõiksus on veelgi halvem ning seda tohi lubada. Omavalitsuste tasand on see, kus kirik peaks otsustavalt oma sõna sekka ütlema ning ka valitavates organites esindatud olema.

Meeldiv oli eelmise nädala ajalehte Eesti Kirik lugedes tõdeda vaimulike rohkearvulist esindatust eelolevatel valimistel ning jääb loota, et kirikuliikmete-valijate toetus neile saab olema aktiivne.

Valimised seisavad ees ka meie kirikus. Korraline kirikukogu uues koosseisus tuleb kokku novembri viimastel päevadel ning valib EELK juhtorganid järgnevaks neljaks aastaks. Erinevalt riigis toimuvast ei ole meil märgata aktiivset valimispropagandat ning ei toimu diskussioone võimalike kandidaatide üle. Kas peabki see nii olema või on see märk hoopis ükskõiksusest? Usun, et meie kirikus on teotahtelisi ja võimekaid vaimulikke, kes senini on eemal olnud, kuid võiksid kiriku juhtimises kaasa lüüa.

Viimasel ajal on palju räägitud EELK võimalikust haldusreformist. Arvan, et see on vajalik ja samas möödapääsmatu, ainult läbi viia ei tohi seda kiirustades. See võiks olla uue kirikukogu koosseisu üheks põhiülesandeks tema valitsemisajal. Eelnema peab tõsine analüüs hetkeseisust ning sellest, mis meid ees ootab. Meie ülesanne on võimalikult täpselt modelleerida ette ja analüüsida seda kujunevat olukorda, kui haldusreform on rakendunud. Kirikuvalitsus ja sihtotstarbelise eesmärgiga loodud komisjonid peavad selgeks tegema, mida me sellega võidame ja mis muutub paremaks. Sellist reformi, mille tulusus on nullilähedane, me ei vaja ja veel vähem vajab seda koguduseliige.

Otsustavat reguleerimist vajavad vaimulike teenistussuhted ja sellega otseselt seonduv: teenistusleping, sotsiaalsed garantiid, palgakorraldus. Selgusetus antud valdkonnas on muutunud igapäevaelu takistavaks ning aeg on otsustada ja valida, kuidas minna edasi? Üle tuleb vaadata palga- ja pensionikassa senised põhimõtted ning viia need uutele alustele. Need kogudused, kes saaksid hakkama ilma keskkassa toetuseta, võiksid üles näidata tõelist solidaarsust ning sellest nõrgemate kasuks loobuda. Seadustada tuleb EELK-poolne õppelaenude kustutamine, mis on eriti oluline vaimulikkonna järelkasvu seisukohalt.

Teenistussuhteid puudutav probleemistik on antud läbivaatamiseks töörühmale, mida juhib Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu. Ettepanekuid oodatakse järgmise aasta 1. juuliks.

Jätkugu kõigil tarkust ja tasakaalukust valida õigeid juhte ning teha tulevikus meie kirikut edasiviivaid ja tugevamaks muutvaid valikuid. Ja kitsekesele kahe kiriku vahel ei sooviks muud kui, vali väiksem ja nõrgem. Ainult kasvades saab suureks ja tugevaks.

Mati Maanas,
EELK Konsistooriumi kantsler

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)