Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valimistest – siin- ja sealpool

14.09.2016 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Mäletan üht koosolekut ajast, mil kandideerisin kohalikel valimistel. Kuulumata ühtegi erakonda olin siiski kutsutud osalema ühe partei valimisplatvormi väljatöötamisel. Lühidalt öeldes käis see järgmiselt: võeti ette kõik teemad ja probleemid, mis võiksid meie linna rahvast huvitada, ning pakuti neile enamasti üpriski muinasjutulised lahendused. Kui söandasin küsida, kas meil on olemas ka vahendid, oskused, raha ja valmisolek, visati käega ja öeldi mulle rahustuseks, et selle peale mõtleme siis, kui meid on ära valitud.
Arvatavasti saab enamik lugejaist aru, miks see koosolek mulle meenus: loomulikult järjekordsete valimiste tõttu, mille käes, julgen veidi dramaatiliselt väljenduda, me taas vaevleme. Mina lausa päris pikka aega, kuna oma viimase aja sagedaste Los Angelese külastuste tõttu olen pidanud juba mitu aastat kuulma kemplemist selle üle, kes ikkagi peaks olema Ameerika Ühendriikidele parim president.
Või õigemini, kelle puhul oleks valik võimalikult vähem halb. Ühe poliitikavaatleja sõnadega: «Praegused presidendivalimised ei ole mitte püüdlemine kõrguste poole, vaid pidev langemine, mille puhul osutub võitjaks see, kes puudutab kuristiku põhja viimasena.»
Mõtisklesin ühes hiljutises jutluses nõnda: «Üks asi, millest ma aru ei saa, on see, mis on juhtunud – nii Eestis kui, nagu ma olen nüüd näinud,  ka Ameerikas – ühiskondliku debatiga. Ei ole enam seda, mida võiks nimetada aumeeste mänguks. Ei ole enam lootustki, et need, kes on pidevalt avalikkuse ees ja telepildis, hooliksid ka tegelikult oma maast, rahvast ja ühisest heaolust. Igaüks üritab vaid iseennast esile upitada, ning seda enamasti teiste mõnitamise ja jalge alla tallamise abil.
Tunnistan ausalt – kavatsemata siinkohal kuidagi sekkuda poliitilisse diskussiooni –, et mul on piinlik, kui jälgin seda, mis toimub presidendivalimiste ümber nii Eestis kui Ameerikas. Ning ma imestan üha vähem, et viisakad inimesed kõigest sellest distantseeruvad, nii ohtlik kui see ka pole, ja kõigele käega löövad.»
Soovimata ka ise käega lüüa olen siiski valimiskampaaniat jälginud, nii Eesti kui Ameerika oma. Kuigi nende kahe riigi presidendi ametifunktsioonid on väga erinevad – Ameerika president on täidesaatva võimu juht, Eesti oma aga võimude tasakaalustaja ja vahekohtunik ning pigem riigi esinduskuju –, läheb see, kes saab presidendiks, ühtviisi korda nii Eesti kui Ameerika inimestele. Küllap Ameerikas veidi rohkem, sest presidendist sõltub seal suurel määral kogu poliitiline suunavalik, sarnane on aga see, et eeskätt mõistetaks nii ühel kui teisel pool presidenti oma maa näona, sümbolina, käilakujuna.
Kandidaatide valimisplatvorme lugedes ja nende esinemisi jälgides võib samuti märgata suuri sarnasusi. Need, kes esindavad opositsiooni, toovad esile probleeme ja pakuvad (rohkem või vähem õnnestunud) lahendusi, rõhutades üsna tumedates toonides, kuidas senine allakäik jätkub veelgi hullemana, kui poliitilised jõujooned ei muutu. Need aga, kes esindavad pigem hetkel võimul olijaid, käituvad minu kui kõrvaltvaataja hinnangul päris kummaliselt, süüdistades ühelt poolt oponente hirmutamises, liialt mustade värvide kasutamises, demagoogias ja populismis, teisalt aga lubades nüüd ja edaspidi teha kõike seda, mida nad oleksid võinud ilma igasuguste takistusteta teha juba ammu. Või mis ongi ammu tehtud (leidsin ühe Ameerika presidendikandidaadi valimislubaduste hulgas ka sellise, mis on seaduse jõuga kehtestatud juba aastal 1970).
Lugeja ilmselt mõistab, et ma ei kavatse öelda välja oma eelistusi. Pigem tahan rõhutada ennist tsiteeritud jutluses öeldut: mulle teeb muret see, kui kurjaks ja solvavaks on kujunenud poliitiline diskussioon meie ühiskondades, mis väidavad end olevat vabad ja demokraatlikud ning austavat inimväärikust.
Parimaks illustratsiooniks (ja halvimaks näiteks) ühe riigikogus valimata jäänud presidendikandidaadi paari aasta tagused sõnad «trashisin (kustutasin lugemata – toim.) lihtsameelsete saadetisi» talle Eesti inimeste poolt läkitatud e-kirjade kohta. Sellise suhtumisega oma rahvasse ei ole võimalik olla riigipea, kelle esmaseks ülesandeks on ühiskonda tasakaalustada ja ühendada ning ühiseid eesmärke ja väärtusi edendada.
Õigupoolest olen ma päris sügavalt mures. Aga mul on lohutus ja julgustus, mida tahan lugejaga jagada: «Meie ühiskond on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Õnnistegijat, kes meie alanduse ihu muudab oma äraseletatud ihu sarnaseks väge mööda, millega Ta võib ka kõik teha oma alamaks» (Fl 3:20, 1968. a piiblitõlge).

auksmann_enn_uus_v

 

 

 

 
 

Enn Auksmann,
puhkuseaastal Los Angeleses teeniv Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)