Valimisõigus – valimiskohustus

Taas on Eestis käes kohalike valimiste aeg. Olen ka eelmiste valimiste puhul kirjutanud valimise protsessist ja meie vastutusest.

Valimistel on olulised kolm aspekti: julgus kandideerida, vajadus teha otsus, aeg minna valima. 

Minu sõnum on olnud ka eelmiste valimiste puhul, et mingit kasu ei ole sellest, kui me ennast valimistest distantseerime. Loomulikult on ühed koalitsioonis ja teised opositsioonis. Aga mõlemad võivad olla siiski ausad ja lugupidavad teineteise suhtes. Tuleb austada inimest, hoolimata tema poliitilistest vaadetest ja usulisest kuuluvusest.

Suur osa tehtavaid otsuseid ei saagi olla populaarsed. Toita valijat valedega ja anda joogiks pettust – see õletuli ei kesta kaua. Parem on, kui ei ole ennast koormatud üle rinna võetud tühjade lubadustega. On lausvõimatu püüda meeldida kõikidele, nii ausatele kui ka valelikele, nii politseinikele kui ka pättidele. Valitsemine tähendabki otsustamist ja otsustamine peab olema aus ning rajanema eetikal, mille juured on palju sügavamal ajas ja igavikus. Kahjuks on ikka neid, kes ütlevad: mina ei taha sekkuda poliitikasse ja selle tõttu ma ei saa ka valima minna. Ühiskonnas on suurenenud vihkamine ja süüdistamine. Ka valimisteks valmistudes ei tooda alati esile seda, mida plaanitakse teha, vaid seda, mida keegi teine on valesti teinud. Selle tõttu on vaja mõtiskleda kodaniku õiguste ja kohustuste üle.

Vabadus ja sellega kaasas käiv vastutus on ka teoloogiline mõiste, millest Piiblis on palju kirjutatud. Minu õpetaja professor Elmar Salumaa kirjutas: „Vabadus (ld k libertas) on esmajoones eetiline mõiste, mille sisulise määratlemise ja iseloomustamise kallal on vaeva nähtud juba antiikses filosoofias ja milles kujunesid mõnesugused eeldused ka vabaduse kristlikule käsitlemisele.“ Vabaduse puhul on kaks aspekti: vabadus millestki ja vabadus millekski. Kui me aga ei mõista, mis on vabadus ja milleks on vabadus, siis jääb ühiskonnas toimuv meile ainult võimumängudeks ja mitte rahva teenimiseks.

Miks minna valima? Keda ja kuidas valida?

Ilmselt oleme juba harjunud sellega, et traditsiooniliste kihelkondade asemel on suured vallad, kus on tekkinud soov järjest enam moodustada osavaldu. Maakonna tasandi arusaamine ja mõtlemine on jäänud minevikku. Me näeme, et konkurents on tihe nende vahel, kes soovivad hakata valitsema linnas ja maal. See kinnitab, et meid on juhitud hästi ja juhiks saamine ei ole seotud hirmudega, vaid lootusega. Loomulikult soovitakse asuda juhtima hästi töötavat linna- ja vallavalitsust. See on tunnustus praegustele juhtidele. Alati saab teha asja veel paremini ja seda me ka soovime.

Soovin algavateks valimisteks kõigile valijatele vastutust ja armastust oma isamaa vastu. Soovin, et valituks osutunud rahvaesindajad teeks õigeid otsuseid oma pädevuse piires. Oluline on meenutada, et meie valimised on isikuvalimised esimesest kohast viimaseni. Vallavanema, linnapea ja volikogu esimehe koht selgub valimistulemustest ja need isikud otsustab volikogu. Nii nagu Eesti riigis ei ole peaministri, riigikogu esimehe või presidendi valimisi, nii ei saa valida ka vallavanemat, linnapead ega volikogu esimeest.

Oleme kuulnud, et ei räägita piisavalt oma plaanidest, vaid teiste tegematajätmistest või valedest otsustest. Tõeks osutub rahvatarkus: kõige suurem rõõm on kahjurõõm. Pean väga tähtsaks, et valimistega ei rikutaks omavahelisi suhteid. Oleme väike rahvas ja väike kogukond. Vajame üksteist ka pärast valimisi.

Ilmunud ka ajalehes Lääne Elu.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop