Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valimiseelne vanne Jumala ees on märk kodanikureligioonist

22.01.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

16. jaanuaril andsid Res Publica Riigikogu kandidaadid kirikus valimisvande, millest võib saada uue traditsiooni algus.
Internetist rahva kommentaare mainitud uudisele lugedes paistab, et millegipärast on enamus eestlasi tõeliselt pahased juhtunu üle – nii kristlased kui ka mittekristlased kalduvad arvama, et nii satub kirik liialt poliitika teenistusse.
Inimesed üldiselt ei soovi totalitaarset või autoritaarset valitsust ja eelistavad demokraatlikku valitsemiskorda, kuid selle juurde käib ju ka valimisvõitlus. Kui kirikus antud vanne siiski tekitab küsimusi, ei ole ühemõtteliselt kindel, et kirikut halval eesmärgil ära kasutati.
Üks religiooni ja poliitika teoreetikuid William Miles eristab kahte viisi, kuidas religioon poliitikasse sekkub – parateoloogiat ja sakraalset poliitikat.
Parateoloogia puhul sekkuvad vaimulikud ja ilmikud poliitikasse küll religioosse retoorikaga, kuid eesmärgiks on saavutada või alal hoida poliitilist võimu. Sakraalseks poliitikaks nimetab Miles aga seda, kui poliitikasse kandub üle autentne, vaimne ja usulistest veendumustest motiveeritud käitumine. Kui parateoloog püüab saada isiklikku kasu ja võimu, siis autentse religiooni poliitikasse sekkumise puhul inimene ei võida midagi, sest ta seisab millegi endast suurema eest väljas.
Viimast on maailmaajaloos ilmnenud peamiselt siis, kui kristlaste tunnetatud ühiskondlik-poliitiline kriis ei ole jätnud alles palju alternatiive poliitikasse sekkumise kõrval. Katoliiklaste puhul on selline valulävi tavaliselt madalam (näiteks Ladina-Ameerika vabastusteoloogia paar aastakümmet tagasi või viimase kümnendi Poola), kuid ei tasu unustada ka protestantlikke näiteid (Dietrich Bonhoeffer, Martin Luther King või näiteks Ida-Saksamaa luterlik kirik külma sõja lõpus).
Ühiskondlik-poliitilise kriisi vaibudes väheneb tavaliselt motivatsioon poliitikasse sekkumiseks.
Nüüd on aeg küsida, kas tänases Eestis on tegemist kriisiga, mis ületab kristlaste valuläve? Võibolla on igaühel meist oma vastus sellele küsimusele, kuid ei tasu teisitiarvajaid kohe hukka mõista ega nende motiivide üle ennatlikult otsustada. Kuidas hinnata motiive, mis on toonud kaasa teatud mõttes religiooni segunemise poliitikaga, kui me tegelikult ju ei tea sedagi, mis motiividega inimesed näiteks pühapävastel jumalateenistustel käivad. Motiive on igasuguseid, aga jumalateenistusel käimine on normaalse ühiskonna normaalne tava.
Iseenesest ei või halvaks pidada avaliku vastutuse märgiks lubaduse andmist Jumala ees. Kuid eks igaüks näe seda tseremooniat oma rikutuse piires.
Muidugi on pretsedent, et ühe erakonna valimisvande tseremooniat juhib piiskop, kuid juhin tähelepanu Eestimaa Rahvaliidu kandidaadi Janno Reiljani öeldud mõttele, et «Res Publica oleks võinud kõik erakonnad kirikusse vannet andma kutsuda».
Ajal, mil räägitakse vajadusest ühiskondliku kokkuleppe järele, ei teeks tõesti paha, kui kõikide erakondade kandidaadid soostuksid Jumala ja inimeste ees sellist vannet andma.
Seejuures ei ole tegemist kristluse riigiusustamisega, sest antud vanne ei sisaldanud spetsiifiliselt kristlusele omast sõnastust, vaid näen selles kodanikureligiooni tava, nagu see toimib riigi ja kiriku eraldatust praktiseerivas Ameerika Ühendriikides (näiteks presidendi ametivande andmisel) eesmärgiga edendada võimulolijate vastutust ja rahva ühtsustunnet.
Alar Kilp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)