Esileht » Arvamused » Kolumn »

Valimisärevuses

28.02.2007 | | Rubriik: Kolumn

Lähenevad riigikogu valimised toovad paljude inimeste meeltesse ootusärevuse. Mõeldakse, kas kandidaat või erakond, kelle poolt nad on hääle andnud või andmas, pääseb riigikokku või enamgi – valitsust moodustama. Mida teha – ka kahjurõõmu ootuses mõeldakse erakondadele, keda loodetakse valimistel langemas näha. Ning muidugi, paljud inimesed ootavad lihtsalt seda, et valimised saaksid juba läbi ja kampaaniareklaamid või suisa koju tulevad kandidaadid ei tüütaks neid enam.

Tänavuste valimiste eel ei ole ehk palju uut päikese all. Öeldakse, et nii räpast kampaaniat pole varem olnud, aga nii on öeldud ka varasemate valimiste eel. Valimiskampaania on muutunud loosunglikumaks ja väheütlevamaks. Valijalt ei eeldata eriti palju analüüsivõimet ja oskust eritella. Muidugi, erakondade programmidega saab tutvuda ka põhjalikumalt kui tele- või lehereklaami nappide hüüdlausete vahendusel. Aga kipub siiski olema nii (nagu varemgi), et valimiskampaania pole mitte ainult erakondade, vaid ka reklaamifirmade omavaheline võistlus.

Tõsi ta on, nii palju eri vormides raha ei ole Eesti ajaloos vist küll varem valijatele lubatud. Kuid samas kipub nappima erinevatest alternatiividest ühiskonnaelu korraldamiseks. Valimislubadused keerlevad raha ümber. Muidugi, programmides on ka teisi teemasid ja mõni erakond on püüdnud oma kampaaniat keskendada väärtustele. Hea seegi.

Teisipäevases Postimehes kirjutab Mihkel Mutt valusalt, kuid üsna tabavalt: «Pealegi teab iga vähegi valimissüsteemi tundev kodanik, et sellest ei piisa kaugeltki, kui lihtsalt anda oma hääl mõnes nimekirjas olevale inimesele, kes on tema teada tubli ja võimekas. Peab üsna keeruliselt kalkuleerima, mis sellest häälest saab. Kahjuks on praegu rahvale sisendatav mõte, et valimiste kaudu on teie õnn meie endi kätes, peaaegu samasugune optimistlik loosung nagu enamiku parteide imetabased valimislubadused. Sest inimestele on järjest selgemaks saanud, et nende häältest sõltub riigi käekäigus siiski suhteliselt vähe. Ehk tuleks hüüdlausete asemel rahvast täiskasvanulikumalt kohelda ja meenutada talle elementaarset tõde, et esindusdemokraatia on tõesti väga halb, aga paremat pole inimkond suutnud välja mõelda.»

Seepärast tasub ikkagi valimisärevust enda sees üleval hoida. Ja valima minna. Ristiinimestena on see meie kohus enamgi – vähemalt püüdes harida ja hoida aeda, kuhu meid elama on pandud. Kristlaskonnas on esindatud erinevad ühiskondlik-poliitilised maailmavaated. Sestap on kristlasest valija jaoks igati legitiimne anda oma hääl tema ilmavaatele lähima erakonna poolt. Juhul, kui ta seda erakonda muidu vähegi usaldusväärseks suudab pidada.

Tasub meeles hoida sedagi, et enamikus meie erakondades on olemas rohkem või vähem kristlaseid, kes üritavad Eesti ühiskonna kujundamisel kaasa rääkida ja teotseda oma usust ja väärtushinnangutest lähtuvalt. Ja otseses poliitikas mitteosalevatel kristlastest valijatel tasub ja tuleb seda initsiatiivi toetada. Mitte jätta kristlastest poliitikuid nende pingutustes üksi.

Image
Tauno Teder

3 Kommentaari artiklile “Valimisärevuses”

  1. Külaline ütleb:

    Olen Teie poolt öelduga nõus!

  2. Külaline ütleb:

    kui juba Maire Mäe nõus, siis takistusi tõesti enam ei ole.

  3. Külaline ütleb:

    see Maire Mäe siis on?

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)