Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Valik ei ole kerge

27.02.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Ükski, kes on käe pannud adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!
Lk 9:62
Issand Kristus, Sa oled öelnud: mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina teid. Kas tohin uskuda, et ka minule on kõlanud kord Su kutse: järgne minule? Või olen tõtanud Sinu jälgedesse pelgast uudishimust, kuulsuse- ja võimuihast tiivustatuna? Või olen ehk hoopis tulnud Su juurde kahtlevas, kõhklevas meeles, suutmata otsustada, kas pühendada oma elu täielikult Sulle, minu Issand, põletada kõik sillad oma selja taga või jätta igaks juhuks alles ka taganemistee?
Tee sellesse maailma, mis lummab oma säraga, hoiab mind kinni oma rõõmudega. Lase mul, Issand, veel üksainus kord vaadata tagasi, jätta hüvasti kõigega, mida olen siiani kalliks pidanud. Siis tulen ma ja järgnen Sulle, kuhu Sa ka ei läheks. Miks Sa ütled: ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! On see siis minu poolt palju palutud – veel see ainus, viimane kord!
Kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile, ütled Sa. Sa tahad, et teeksin ükskord ja alatiseks valiku Sinu ja maailma vahel. Miks paned Sa mind säärase raske katsumuse ette? Kui palju kergem ja lõbusam tundub see maailm võrreldes Sinu poolt pakutavaga! Kuipalju on seal naeru, ilu, muusikat! Mida pakud Sina mulle? Kas Sinu okaskroon, Su vaesus, kodutus, Su kurb pilk, millega mind vaatad, kaalub kõike seda üles? Kas see on piisav, et käia Sinu järel, teades, et nii nagu Sinule, võib ka mulle osaks saada pilkeid, mittemõistmist, viltuvaatamist?
Ja siiski, Issand, tahan ma jääda Sinu juurde, mis sest, et Sa ei luba mulle midagi sellist, mida maailm pakub. Tahan jääda Sinu juurde, sest tean: maailmas ei ole nii palju varandust, mis kaaluks üles Sinu armastuse.
Ära lase mind vaadata tagasi, hoia mind pöördumast Sinust ära. Sest selles säravas maailmas varjab rõõm valu ja kurbust, Sinu kurbuse tagant aga leian sügavaima rõõmu; maailma ilu varjab inetust, Sinu tagasihoidlik ja vaene välimus peidab aga suuremaid rikkusi, mis iial mulle osaks võib saada. Maailm kummardab minu rikkuse ja uhkuse ees, nägemata neist sügavamale. Sina näed aga selle taga minu hinge vaesust.
Lase mul vaadata üksnes ettepoole, vaadata sinu alanduse teele, Sinu vermetele, lase mul seista Su risti all, kus Sa oma naelutatud käed oled sirutanud laiali ka oma vaenlaste õnnistamiseks. Lase mul olla hoolas tööline sinu viinamäel, künda viljakandvaid vagusid söötis hingede põllule. Julgusta mind astuma Sinu järel kindla teadmisega, et kord koidab ka mulle igavese elu päike. Aamen.
Tõnu Taremaa

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)