Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valida või mitte valida – see on küsimus

11.09.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Taas lähenevad kohalikud valimised. On’s kirikul ja ristiinimesel nendega asja? Keda peaksin valima, küsib õpetajalt koguduse liige. Kas kandideerite, kui jaa, siis miks, küsib ajakirjanik. Nendele küsimustele pole lihtne üheselt vastata. Argumente jagub mõlemale poolele.
Siiski tundub õigem olla pigem valija või valitav, kui mitte olla kumbki. Valimisest ja seega poliitikast kõrvalejäämist õigustaks justkui see, et me ei suuda nagunii midagi mõjutada, et oleme võimust võõrandunud. Samas võib vähest valimisaktiivsust mõista äärmise rahuloluna ja usaldusena senise võimu suhtes. Loobumine delegeerib võimu automaatselt teistele, kes valivad ja valitsevad.
Kõrvalejäämist tundub õigustavat ka see, et poliitika olevat ülepea räpane ja ebaaus. Küllap ta seda ka on, aga mitte iseenesest, vaid niivõrd, kui räpased ja ebaausad on inimesed. Elame pattulangemisjärgses maailmas ja teame, et kõik on pattu teinud ning Jumala aust ilma. Me ei loobu ometi elamast, kuigi patustame iga päev.
Tõsi, need, keda valime, kes kujundavad poliitikaelu, peaksid olema parimad meie seast. Samas teame, et ingleid me parlamenti või volikogusse siiski valida ei saa. Veel halvem oleks rahva elukorraldus jätta vaid nende hooleks, keda teame olevat vääritud. Peame leppima raske ülesandega kaaluda iga kandidaati, erakonda ja programmi, et anda hinnang ja otsustada.
Valimine ja otsustamine teeb kaasvastutavaks. Aga just see ongi õiglane ja aus! Kristlane vastutab oma ligimese, ühiskonna ja riigi eest, ta ei tohi sellest vastutusest kõrvale hoiduda. Me ei saa käsi puhtaks pesta ja öelda: meie ei sekku! Me oleme õiged ja pühad ja hoiame kaugele maailma asjadest. Kristus on meid läkitanud maailma.
Teie olete maa sool, arvas Jeesus omadest. See sool peaks andma maitse mitte ainult elule abstraktselt, vaid igale elutahule. Tähendab, ka ühiskonnaelule ja poliitikale. Ja mitte niivõrd süüdistades ja halvustades, kuivõrd tehes ja eeskuju näidates.
Kristlasi on palju. Nad peaksid haarama initsiatiivi! Just see, kas ja kuidas tunnistame Kristust, küsime tema tahte järele nii valijate kui valitavatena, võib anda üllatavaid tulemusi, võib muuta vaimsemaks ja inimlikumaks kogu meie elukorraldust.
Peaksime tegema selgeks, millise tähenduse annab üks või teine kandidaat või erakond usule ja kirikule. Kui need asjad kõnessegi ei tule, pole taolisi tegijaid mõtet toetada. Jeesuse sotsiaalprogramm on ju lihtne. Rääkides muretsemisest elatusvahendite ja majandusliku heaolu pärast, ütleb ta: otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi.
Kristlastena oleme juba valinud valimise – sellise, mis arvestab Jumala tahtega mitte ainult taevas, vaid ka maa peal.
Andres Põder, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)