Vali ja valitse

Läheme vastu igavikupühapäevale, mil mõeldakse Kristuse taastulekule ja viimsele kohtule. Neile, kes maises elus on olnud ustavad majapidajad, tõotatakse, et „nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa“ (Ilm 5:10). Kas oleme selleks valmis? Kuidas oleme toime tulnud iseenda ja oma ühiskonna elu korraldamisega?
Kristlane on üheaegselt kahe riigi, maise ja taevase kodanik. Jeesus käsib anda keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale. Ta kinnitab, et ustav ja arukas sulane on see, kes seatuna kodakondsete üle neile elatist andma – olgu vaimulikku või ihulikku, nõnda ka talitab. Ta seatakse kogu isanda vara üle. (Mt 24:45–47)
Usulise ja rahvusliku ärkamise tuules, kui Piibli tõed hakkasid oluliselt kujundama maarahva mõtteviisi, kasvas suutlikkus oma elu korraldada. Teoks sai unistus omariiklusest ja sündis „iseseisev demokratline Eesti vabariik“. Demokraatlikus riigis, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas ning keisri võim on ära jagatud kodanike vahel, tuleb endale võtta ka valitsemise raske koorem.
See tähendab isiklikku vastutust ühiskonnaelu kujundamise eest, mida saame teostada valimiste kaudu. Millised ideed ja väärtused pääsevad võidule ja omandavad seadusliku jõu, kui paganlik või kristlik on Eestimaa, see lasub iga ristiinimese südametunnistusel. Jäädes ausaks, ei saa ta ju pühapäeval kirikus kummardada ja kiita Jumalat, ning valimiskasti juures märkida oma esindajaks inimest, kes kuulutab pühakirjale risti vastupidiseid põhimõtteid.
Tõsi, on hulk elukondlikke teemasid, mis ei vaja jumalikku juhatust, mida võib lahendada lihtsalt inimliku tarkusega, lähtudes erinevate erakondade arusaamadest. Ometi ütleb Jee­sus: „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“(Mt 6:33) Suhtumine usku ja kirikusse on kandidaadi hindamisel põhjapaneva tähtsusega.
Mis on need aktuaalsed probleemid, mida riigivõim Eesti kirikute meelest lähiajal lahendama peaks? 12. septembril avaldas ajaleht Eesti Kirik „Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekud erakondadele seonduvalt 2019. aastal toimuvate Riigikogu valimistega“. Valimiste lähenedes on aeg see lehekülg välja otsida ja kandidaadilt küsida, kuidas ta neisse suhtub. Meeldetuletuseks mõned olulisemad neist:
1. Seadusloomes tuleb tagada südametunnistuse-, usu- ja veendumuste vabadus. Neid ei tohi kitsendada näiteks võrdse kohtlemise või vihakõne tõrjumise kattevarjus, milliseid katseid on esinenud. 2. Vaja on väärtustada abielu ja perekonda, määratledes põhiseaduses abielu ühe mehe ja ühe naise liiduna. Suurendama peab toetust peretugevdusprogrammidele. Raseduse katkestamise riikliku rahastamise asemel tuleks toetada pigem meetmeid, mis kaitsevad sündimata lapse elu. 3. Usundiõpetuse õppimise võimalus peaks olema üldhariduskoolis kättesaadavam kui praegu. 6. Kultuuriväärtuseks olevate pühakodade säilitamine vajab riiklikku programmi.
Eesti Kirikute Nõukogu tegi erakondadele ettepaneku nende teemade arutamiseks kohtuda. Seni on reageerinud kolm erakonda. Kohtumistel leiti enamiku punktide osas üksmeel. Kaks erakonda olid valmis toetama praktiliselt kõiki meie ettepanekuid. Iseasi, palju neist tegelikult valimisprogrammidesse jõuab.
Kahjuks jõudis kohtumiste laua tagant meediasse ka veidi ühekülgne arusaam, nagu tahaks EKN piirata abordi kättesaadavust. Tegelikult seisnes ettepanek selles, et abordi rahalise soosimise asemel soosiks riik pigem nende laste sündimist. Olevat ju iga laps meie ühiskonnas oodatud ning see võiks rõõmustada ka vanemaid.
Valimisteni on veel aega. Võimalik, et ka teised erakonnad ilmutavad huvi kirikute ootuste suhtes. Erakondade liikmed ja rahvas tervikuna saavad sellele kindlasti kaasa aidata. Meenutagem Robert Schumani paljukorratud mõtet, et demokraatia on kas kristlik või teda polegi, mittekristlik demokraatia päädib diktatuuris või anarhias.

 

 

 

 

Andres Põder,
Eesti Kirikute Nõukogu president