Valgustatud armastuse aiad

Mõeldes hingedest ja surmast tuleb samal ajal tänulik olla meile antud elu eest. Üks idamaine vanasõna ütleb: „Needsin tõsiasja, et mul polnud kingi, kuni kohtasin meest, kel puudusid jalad …“ Kes iganes selle kunagi kirjutas, sai maailma asjadele pihta.

Eile lahkus planeedilt nimega Maa igavikku üle 160 000 hinge. Nii on juhtunud sellel aastal iga päev (https://www.worldometers.info/). Lisaks jäävad paljudel inimestel maailmas armastatud pereliikmed teadmata kadunuks. Samal ajal enamik meist muretseb liikluse või pilves ilma pärast.

Inimloomusele on omane alahinnata seda, kes tal olemas on, kuni ta tema kaotab. Lihtne on sattuda inimlikku lõksu ja keskenduda vaid asjadele, mida sul pole, selmet tunda tänulikkust nende üle, kes sul olemas on. Järele mõeldes on meie elus head rohkem, kui märkame. Kui sõnal ’märkame’ esimene täht eest võtta, siis ühtäkki oskame olla Ärkvel ja tänulikud nii selle eest, mis on elus head, kui ka selle eest, et head inimesed on meie elus: nii hakkame aru saama, kuidas meil siin ja praegu vedanud on.

Hinged hoiavad ühte ja üksteist. Hingedel on sugulased mitte ainult vereliini pidi. Side võib tekkida ka täiesti seletamatutel põhjustel, näiteks kui kohtame esimest korda kedagi, keda ei tea, ja vaid mõne hetke pärast on tunne, nagu oleksime tuttavad olnud igaviku. Nii võime kohtuda oma tulevase abikaasa või parima sõbraga ja sellepärast viivad inimesed surnuaedadesse hingedepäeval küünlaid rohkem kui vaid oma pereliikmete kalmudele.

Kui meile kallis inimene sureb, siis tunneme, nagu midagi oleks meie seest ära võetud. Teeme kõik mis vaja – sängitame lahkunu mulda, kirjutame hauakivile „puhka rahus“ ja jääme igatsema teda ning seda osakest, mille ta meie seest justkui endaga kaasa viis. Aeg parandab haava, keskmiselt aastaga harjume elama nii meis puuduva osakese kui puuduva kalli lähedasega.

Paljud meist on lasteaias käinud. Seal oli aiaga piiratud territoorium ja oli vaikne tund, kus lõuna ajal pidime kõik veidi magama. Selleks valmistas kasvatajatädi meile ette asemed. Kui lõunauinaku aeg sai mööda, tuli kasvatajatädi tagasi ja äratas meid üles. Enamik meist satub surres surnuaeda. See on aiaga piiratud territoorium, kirikuõpetaja koos abilistega valmistab meile ette aseme ja meie lähedaste käed sängitavad meid hellalt mulda.

Johannese evangeeliumis on kirjutatud: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“ Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu …“ (Jh 14:2–6) Seega Jeesus läks meile veel ühte aset valmistama ja kui ta on selle valmistanud, tuleb ta tagasi ja võtab meid kaasa, et meiegi oleksime seal. Selle järgi ei jää me surnuaeda, vaid läheme sinna, kus Jeesus on.

Niisiis on pärast surma midagi veel ees. Kas me peaksime hirmu tundma, mis seal on? Johannese järgi on seal Jeesus koos Isaga ja kõik enne meid surnud meile kallite lähedaste ja sõprade hinged. Kõik nad on seal. Ainuke asi, mis veel võib hirmu tekitada, on, et kuidas me nad ära tunneme ja kas ikka kindlasti nendega kokku saame. Aga sellest meie süda ärgu ehmugu. Me tunneme ära iseennast: selle tükikese, selle armastuse osakese meie hinges, mille nad surres meie seest endaga kaasa viisid. Me tunneme selle ära, sest see osake meist on juba seal, teisel pool koos kallite hingedega meid ootamas.

Igal aastal hingedepäeva õhtul ja veel paljudel teistel pimedatel õhtutel muutuvad surnute aiad üle maa küünalde särast valgustatud aedadeks. Nad muutuvad armastusest valgustatud aedadeks. Kui selliselt mõelda, siis ei saa olla enam mingit hirmu, sest arm on muutnud surnuaiad armastuse aedadeks, kus ühel hetkel äratatakse meid uuesti elule – igavesele elule.

Aare Rüütel,

hingehoidja, 

SA Kadunud juht