Valguse püsivusest pimeduses

Igapäevases kiiruses tavatseme igavikupühapäeva ja esimese advendi, suure ja universaalse ning meid kõiki haarava minemise ning ühe ja ainulaadse tulemise vahelist nädalat elada tavalise pimeda aja rutiini kohaselt. Siiski kutsun sellel nädalal oma sammu aeglustama, meenutamaks, et meie oleme igal juhul minejad ning prohvet Malaki sõnade kohaselt peatselt oma templi juurde saabuv Issand on tulija. Tulija õigus on igal aastal küsida, kuidas paik ehk tempel välja näeb. Peatselt kasutusele võetav violetne värv tahab väliselt näidata, et tulija küsimusega arvestatakse, templit korrastatakse, püütakse teha inventuuri. Pühime oma koda, mis peab Issanda tempel olema, ja jätame vahel pimedamad nurgad puutumata, sest ega ise ka hästi sinna ei näe. Meie eluviisi ukseesine kipub puhtam välja nägema kui nurgad, mida ei tunne ning tunda ei taha, sest valgus nurkadesse alati ei ulatu.
Siiski hakkab varsti üks küünal põlema ja järgmiste süttimist ennustama. Siis suureneb valgus, mis hakkab meie kui rändajate eluhoonete nurkadesse paistma ja meelde tuletama, et peatselt tuleb Issand seda vaatama. See mõte teeb tõsiseks. Oma elu üle järele mõtlemiseks antakse siis aega igal aastal, nii helde on aega välja jagav Peremees. Küllap ootab ta anni saajatelt ka anni hindamist. Ka selleks on ehk veel aega.
Hämarus tuleb vähemalt inimesele, aga ilmselt ka loomadele kasuks. Arvan, et muidu ei oleks Jumal seda loonud. Videvik soodustab kujutlusvõime arengut ja inimese vaimset loomingulisust. Videvikust ja mõtlemiseks võetud vabast ajast üheaegsena on tänapäeva linnaelus suurim nappus, ometi on just need meie vaimsele arengule korvamatult vajalikud.
Ökoloogilisest seisukohast vaadates on meil nüüd võimalus advendiajal videviku poolt pakutavat ressurssi materiaalselt ja vaimselt ära kasutada ning seegi on üks aspektidest, mis meid muust loodust eristab. Rehetaredes elanud vanavanavanemad kasutasid videviku andi sunnitult, kuid meil on võimalus ja isegi vajadus teha seda targa valiku kaudu. Professor Ülo Vooglaid on tuletanud meelde videvikutunni pidamise soodsat mõju isiksuse arengule. Videvikus peitub valguse lubadus, meeldetuletus valguse kui Jumala loodu püsivusest, seetõttu on videvik Jumala sõnaga täidetuse korral tulvil uuenemise potentsiaali.
Valgusel on palju aspekte ja vahel nimetab inimene ajaloos mõne niisuguse aspekti taasleidmist või rõhutamist valgus- või valgustusajastuks. Selles ei ole häda midagi, kui inimene ei unusta valguse andjat. Jõulud ise on suurim ja ületamatuim valgustusajastu, kus valgus meie peale valatakse. Ainult et valguse keskmes ei seisa meie. Luuka 2:9 viitab Issanda kirkusele Taaveti linnas, mille kõrval maised lambid kustuvad. Videvikus saab ülemine valgus suureks.
Lähenev advendiaeg võib meil aidata mõtelda Kuningriigi palve osadele juurde veel sellegi aspekti sõnastuses «meie igapäevast valgust anna meile tänapäev». Võib-olla saab ka selle mõtte M. Lutheri katekismuse seletustes esitatud igapäevase leiva laiendusse mahutada. Igatahes vajame valgust igasse päeva, sest alles valguse kohalolu teeb pilkasest pimedusest videviku. Pimeduses toimiv valgus ongi videviku ilu.
Valgus aitab näha kaugemale ja seada eesmärke ning ideaale. Kui peame tõdema, et Eesti poliitika on lahkunud ideaalide maailmast ning muutunud lühikesevõitu perspektiiviga ning peamiselt kiiret tulu ootavaks äritehingute liigiks või millekski aktsiaseltsi taoliseks, siis on selline asjade seis rahvuse elujõule omajagu ohtlik. Rahvuse üks peamisi tunnuseid on kestvuse mõõde ning sama printsiip peab olema omane ka sotsiaalhoolde, tervishoiu, hariduse ja kultuuri korraldusele üldiselt.
Nende valdkondade läbimõeldus ja korrastatus mingis riigis on üheks valguse kohalolu mõõdikuks mis tahes rahva keskel ning nendes valdkondades tehtav töö on valgustatuse märgiks ka kirikus. Jeesuselt küsiti vahetevahel märki. Ka meilt küsitakse: näita meile märki! Mida meie näitame?
Näitame ühiskonnale ülalnimetatud valdkondades valitsevat mõtteviisi enda juures, oma kirikus, oma ideid, tahet ja tegusid. Üksnes meie juures olemasoleva ning nähtavaks saava valguse määr on täpselt see, mis tegelikult välja paistab ja mida ühiskonnas laiemalt nähakse, sest kirik on samas ju ühiskonna osa. Valgus elu suunavate ja hoidvate valdkondade kohal on üks märkidest, mis kujundavad kiriku mainet maailmas.
Niisuguses maailmas, kus tegelikult otsivad valgust ilma seda nõnda sõnastamata ja sellest aru saamata väga paljud, kes arvutitest hoolimata ning üha suureneval määral just nende kaudu ja tõttu videvikus elavad. Kui aga videvikus ei sütti uusi küünlaid, sünnivad seal istuva inimese peas sünged ideed ja ideedele järgnevad teod, mis ei suundu valguse, vaid pimeduse poole.
Sellel nädalal kogunev kirikukogu seisab ajaliselt juba näoga advendiaja, Issanda tulemise ettevalmistuse ning kasvava valguse poole. See annab kindlust, soodustab perspektiivitunnet ja lootust ning annab ka jõudu arengu pikaajalisust tagavate otsuste tegemiseks.

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor