Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Valgus pilvisel päeval

15.08.2012 | | Rubriik: Jutlus

Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge. Js 2:17
Prohvet Jesajat on nimetatud Jumala hääleks poliitikas. Kuid 8. sajandil enne Kristust elanud prohveti sõnad ei kõla ainult maailmale, mis oma võimusuhete ja eluviisidega on jäänud kaugesse minevikku. Jesaja kritiseerib rahva sõnakuulmatust, ebausku, väärjumalateenistust, kombelõtvust – kõike seda, mis on ka meie ajastule tuttav.
Nii nagu oma aja Lähis-Ida suurvõimudel oli otsustavaks argumendiks hobuste ja sõjavankrite hulk, loevad ka tänapäeva suurriigid, olgu nad demokraatlikud või mitte, kokku oma diviise, tanke ja lennukikandjaid. Nii mõnigi tülikas väikeriik on demokraatiasse pommitatud või vähemalt «rahule sunnitud».
Toore jõu kõrval kasutatakse ka n-ö pehmet jõudu, s.t oma mõju levitatakse majanduse, kultuuri ja ideoloogia abil. Kelle diktaadi all elab tänapäeva täisealiseks saanud maailma vaba kodanik, kes iseendale isandaks tahab olla? Kelle tooteid ta tarbib, kelle pangas oma raha hoiab, kellele ta meelelahutuse eest maksab?
Aamotsi pojal on edasi anda kohtusõna: «Vägede Issandal on päev kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada.» Kuigi Jesaja kuulutab Issanda päeva kohtupäevana inimese upsakuse üle, ei seisa kohtu all üksnes jumalatu maailm, vaid Issand katsub läbi ja kaalub ära ka oma rahva ning iga uskliku südame seisukorra.
Milles seisneb inimese upsakus ja kõrkus? See on ühelt poolt Jumala valitsemise eiramine, üksnes temale kuuluva au enesele omistamine, soov olla Jumala sarnane. Teisalt on see tahtmatus tunnistada ilmutatud tõde, et kõik inimesed on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest. Püha apostel Johannes ütleb tänaseks antud epistlilõigus: «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.»
Niisugune enesepettus võib avalduda mitmel moel. Näiteks jumalatus ühiskonnas võivad inimesed hakata uskuma, et kõik on suhteline ja pattu ei olegi olemas. Jumal pagendatakse avalikust ruumist, kodust ja viimaks ka südamest; asemele seatakse Inimene. Selles pole midagi innovaatilist. Maailm, mis nõuab autonoomiat, enese tunnistamist täiskasvanuks ja seega Jumalast sõltumatuks, on langenud samasse pattu nagu ilusaim inglitest, kes ütles valjusti Jumala ees: «Ma ei teeni sind!»
Teisalt võivad mõned Jumala rahva seas uskuda, et nad on õiged oma suure vagaduse pärast. Issand hoiatab meid täna selgesti variseride ja kirjatundjate eest, kes on istunud Moosese istmele. Ka meie päevil leidub usklikke, kes arvavad, et nad on patuta. Nii ühtedele kui teistele ja viimselt meile kõigile tasub meenutada apostli tõdemust: «Hirmus on langeda elava Jumala kätte!»
Kuid prohvet Jesaja ei piirdu kohtusõnaga Issanda päevast. Ta kuulutab ette Kristuse tulekut: pimeduses paistab valgus, Taaveti troonile istub laps, kes on igavene Jumal, «Jumal on meiega». Rahvad vaatavad lootusega Siioni mäe poole. Jesaja raamatu teine peatükk algab kuulutusega: «Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde.»
See pole aga kätega tehtud ohvripühamu, mida prohvet Jesaja näeb Siionis kindlana seismas, vaid Kristuse ihu tempel, Kirik, mille ta rajas kolme päevaga ja mis jääb püsima rahvaste valgusena, nii et põrgu väravad ei võida teda ära. See on Kirik, kus katekismuse sõnul Jumal annab «mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud täiesti andeks».
Prohvetite kuulutuses on Issanda päev pilvine, suur ja kardetav päev, sünge, ilma särata. See päev on pimedus, mitte valgus. Viha päev. Mitte asjata ei ütle Jesaja: «Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest!» Kyrie eleison!
Kuid patusel inimesel on ometi üks lootus – Kristus. «Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust,» kinnitab apostel Johannes, lisades: «meil on eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.»
Kristuse kuningriik ei ole sellest maailmast. Tema rahva hulka kuuluvad need, kes on tasased, halastajad ja puhtad südamelt. Nad näevad oma pattu ega julge silmigi Issanda poole tõsta. Nad tunnevad, et pole väärt Issandat vastu võtma. Aga neile langeb Issanda valgus ja nad kuulevad oma Kuninga häält: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!» Oh andku Issand ka meile alandlikku meelt ja õiget kahetsust, et võiksime pärida jäädava osa selles riigis, kus paistab tema palge valgus. Aamen.

 

 

 

 
Veiko Vihuri,
teoloogiadr, Karja koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)