Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valge vihmavari ja vaikne manifestatsioon

05.11.2014 | | Rubriik: Arvamus

Aastaid tagasi käisime ühe saksa keele õpetajaga Austria suursaadiku vastuvõtul Tallinnas. Oli tore ja uhke koos lastega minna isegi lapsevanemast saatja rollis, mis siis veel õpetajatöö ühest kroonimisest rääkida. Osutatud au kõrval üleantud kingituste seast kannan siiani siin-seal praktilist valget vihmavarju.
Nüüd on lapsed kasvanud suureks, õpetajad jätkanud oma head tööd, kuid Seda õpetajat ei ole enam – Ene Sarap, minugi laste erialaõpetaja II klassist alates, hukkus eelmise nädala alguses Viljandi koolitulistamises.
Ootamatu, julm, mõttetu, asjatu, kurb, teada või mitteaimatav – enamgi arvamusi on esinenud meedias ja inimeste seas seda sündmust analüüsides. Juhtusin täpselt tulistamise ajal politseijaoskonnas olema, infokillud sealt ja autoraadiost koondusid uskumatuks looks.
Kooliümbruse ummikud ja kogunev rahvasumm olid «otsepildis» kõnekad, kui saatsin abiks olemise teate kooli direktorile. Siis ilmusid avaldused presidendilt ja teistelt riigijuhtidelt. Tegutseti asjakohaselt ja hästi: välja kuulutati leinapäev, avati kaastundeavalduste raamatud, korraldati nõustamine jm avalik tegutsemine, mis kõik aitasid inimestel end koguda. Ka minul endal, alguses nõutul ja rusutul, teiste seas.
Tundeid võimendas asjaolu, et just järgmisel päeval tuli pidada ammu küsitud ettekanne «Elu üle surma ja leina» ühel Viljandi maakonna konverentsil. Ent mis saabki olla lootustandvam? Räägitust kujunes omamoodi õnnistus ja tugi väga paljudele. Juba võisid kirikutesse koguneda need, kes tundsid end juhtunust sügavalt puudutatuna. Päevad läksid ja kildhaaval leiti jõudu edasi minna.
Olnud terve nädala mureliku rahva seas, kohtasin teiste kõrval ikka erilisena vaikset tardunud rühma – meie õpetajaid. Püüdes kohe kooli tavarütmis edasi minna ja lastele turvatunnet kindlustada, kandsid ja kannavad nad rasket koormat ja muret siiani. Nii on Viljandi koolides, aga ka kaugemal – üle terve Eesti.
Õpetajatöö paljudele probleemidele lisandus midagi väga tõsist. Õpetajate vaikne manifestatsioon koolitulistamise vastu on nädalaga välja joonistunud ja kulmineerus omamoodi ühe kolleegi matusepäeval. Meeleavalduse märkamine, selle vaikse, ent avalikumast avalikuma teadaande sisu on selge: me ei taha sama kordumist, me ei taha üksi jääda, me otsime kaitset, mõistmist, andestust enda ja teiste ellujäämise nimel: lastelt, peredelt, koolilt, riigilt, kirikult.
Missugused ja kus oleme kirikuna sellele manifestatsioonile vastamas? Kas oskame nüüdki aru saada traagiliste surmajuhtumite ning individuaalse ja kollektiivse leina erinevast kohtamisest, oluliste avalduste kohese esitamise nõudest, kiire, kontaktse ja sekkuva ühise tegutsemise vajadusest?
Meil on ees palju tööd sellesama kriisiga, mis mõnel pool on juba lõppenuks kuulutatud – eeskätt oma koolirahvast hoides, kuid ka oma kiriku kriisikäitumist kujundades. Seni jäävad üks lihtne valge vihmavari ja vaikne selginev äng olnut meenutama ja olevat parema tuleviku jaoks kasvatama.

Vilumaa,Hedi2_2009

 

 

 

 
 

Hedi Vilumaa,
Viljandi haigla kaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)