Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Valga praostkonna laulupäev Sangaste kirikus

25.05.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Luterlik armulauaga jumalateenistus üksnes muusikas: laulavad Arvo Lasting (vasakult), Mart Jaanson, Tiit Kuusemaa, Urmas Oras ja Enno Tanilas. Tiit Kuusemaa
Viimasel imeilusal päikselisel laupäeval jäi mõnigi Sangaste elanik üllatunult seisma, nähes enneolematut rongkäiku läbi alevi liikumas, ristimärk ja Eesti lipp kõige ees ja nende järel mitut karva rüüdesse mähitud kirjut seltskonda rõkkavalt lauldes marssimas. – Ega ometi ennustatud ilmalõpp ei ole pärale jõudnud?
Lustiline seltskond võttiski kursi kirikule ja kadus viimaks selle müüride vahele. Sedapuhku ei olnud siiski tegu paanilise murega enda ja maailma saatuse pärast, vaid hoopis kohaliku praostkondliku laulupeoga, mis otsustatud maha pidada ammu enne, kui kurja kraaksujad pärale jõudsid. Tänavu oli laulupäev hoopis teistsugune kui varem, mil iga koor ja ansambel tuli n-ö keskpõrandale kokku oma lauluvaraga, õmmeldes sedasi tervikuks muusikalise lapiteki.
Kuna juba varasematest kordadest hakkas meeldima mõte, et võiksime oma kirikus ja kihelkondades n-ö välja kaevata oma ja ehtsat kirikumuusikat, siis sama idee tuules sündis esmapilgul veidi pöörane mõte: kanda oma jõududega ette meie endi keskel elava ja töötava Nõo õpetaja Mart Jaansoni teos «Luterlik armulauaga jumalateenistus üksnes muusikas».
Algul ei uskunud me ise ka hästi, et saame oma kodukootud lauljatega toime sedavõrd keerulise, kohati kuuehäälse oopusega, mis iseäranis vaimulikele eriti kõrgeid vokaal­seid nõudeid esitab. Ometi innustusid kõik sellest ideest ja otsustatigi end proovile panna.
Peab ütlema, et proovide korraldamine hajali praostkonnas, mis välja venitatuna Valgast Tartu külje alla ulatub, ja kus osa vaimulikke matustega nii «rihmaks tõmmatud», et polnud mahti isegi oma «ihuorganistiga» koduproove teha – kõik see osutus tegelikkuses ütlemata keeruliseks.
Suurimaks tagasilöögiks oli Otepää diakoni Marko Tiirmaa ootamatu väljalangemine põhituumikust. Nimelt sai ta Kaitseliidu Kevadtormi õppustel sedavõrd viga, et pidi puuduma, ja tema osad tuli käigu pealt ümber jagada teistele lauljatele.
Ise protsessis sees olles ja samas läbi kaamerasilma ümbritsevat jäädvustades tajusin, kuidas see «kunstjumalateenistus» ärkas pärisellu ja toimiski pärisjumalateenistusena, kuidas see kõiki meid kaasa haaras, nõnda et omi partiisid ei esitatud, vaid need tulid südamest, loomulikult, täie emotsiooniga. Enam ei olnudki nii oluline, kas viimane kui noot õnnestus kõigil perfektselt välja laulda, vaid igaüks pani helidesse oma hinge.
Arvan, et mõnegi väikese koguduse noorem liige sai esmakordselt alles nüüd suhu õige maigu, mismoodi näeb välja ja toimib t õ e l i n e jumalateenistus, kus kahtlemata oma osa pilgeni täis kirikul ning muidugi kirikuliste innukal osalemisel. Lapsed, noored, isad-emad, vanavanemad – kõik lõid kaasa.
Omaette vürtsi lisas kammerorkester ja iseäranis löökpillid, mis muide kõlasid selle Jaansoni teose senistest ettekannetest esmakordselt nüüd: timpanid, gong, kellamäng. Täpselt, võimsalt, kaunilt. Enam ei olnud nii väga oluline, kui kuskil väljas hakkas jälle huilgama autoalarm või mõni vaigistamata mobiil lõi üldises helidevoos kaasa. Midagi suurt sündis siin ja praegu, ja oli auline ning imeline olla ise kaaslooja selles in live lahtirulluvas sündmuses.
Helikangas libises pöördumatult kaduvikku; lohutas vaid teadmine, et Urmas Taniloo mikrofonid ja masinad püüdsid selle kõik kinni, jätsid meelde, ja et varsti on võimalik seda distantsilt kuulata ja kogeda veel kord CD-lt. Lahkusime kirikust ülendatult, muudetult, rõõmsatena.
Kui taevas samamoodi Issandat kiidetakse, siis polegi see kopituslõhnaline üksluine kandlemäng, ja sellises taevas juba tahaks olla ning sinna jäädagi. Küll on hea, et Jeesus ei rutanud ajast ette oma teise tulekuga ega katkestanud Sangaste kirikus toimunut. Iga asi omal ja õigel ajal …
Tiit Kuusemaa

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)