Valeprohveteid on igal ajal

Olenemata ajastust valitsevad ühiskonnas alati teatud seadused, tavad ja kombed. Neist tuleb kinni pidada ja neid täita, muidu minnakse vastuollu üldiste juurdunud arusaamadega. Niisugune on juba ühiskonda reguleeriv mehhanism. Ka usul Jumalasse on olnud oma kindel koht.
Inimene on sageli püüdnud vaadata mateeriast kaugemale ja üritanud tunnetada midagi, mis ei sõltu temast. Iga põlvkond on soovinud lahti seletada seda fenomeni omasel moel, aga alati üllatab igavik uudsusega. Vaimumaailm on varjatud ja surelikule inimesele ei avane ta kunagi. Jumal on andnud meile oma sõna Piiblina ja selle valgusel võime mõista pisutki Jumala tahet.
Prohvet Jesaja on oma raamatu 55. peatükile pannud pealkirja «Armastuseand kõigile». Ta soovitab selle anni poole vaadata, kuid mida meile siis pakutakse? Esialgu paistab, et suurt midagi. Prohvet soovitab otsida Issandat, kui ta on leitav, ja hüüda appi, kui ta on ligidal. Millest ära tunda, kui ta on ligidal ja leitav? Vastuse jään võlgu. Minu arvamus on see, et enne, kui taevatuli on inimese südant puudutanud, ei sünni midagi. Jumal astub alati esimese sammu.
Tänapäeva maailmas on tõusnud uued tuuled, nii ka Eestis. Jumala sõna on minetanud paljude juures veetluse ja sellele tühjale kohale astuvad alternatiivid – teised õpetused. Otsitakse omamoodi põnevust ja uusi elamusi. Tundub, et Jumal pole enam ligidal ega leitav. Selge see, et pühakiri seab meie elule teatud raamid. Uued teadjamehed soovitavad aga iseendaga hakkama saada.
Eestis on suurt populaarsust kogunud selgeltnägija, sensitiiv ja kõike teadev Veet Mano. Ei saa salata, et midagi temas on, ega muidu tungleks tema palge ette sajad ja sajad inimesed. Mida nad siis sealt otsivad?
Minu hea tuttav, kes on muide nn korralik koguduseliige, ütles, et sealt saadakse meelerahu, ollakse iseenda otsingul, korrigeeritakse energiat ja pannakse see õiges suunas liikuma. Samuti on võimalik peletada vihahoogusid. Kõike seda muidugi «mõistliku» tasu eest. Selle jutu peale ei osanud ma midagi kosta. Minu manitsuspüüdlused ei kandnud vilja. Tundub, et hingel on midagi puudu, mida kirikujutlus ei täida.
Mõtlesin hiljem, et miks see kõik nii on. Kas evangeeliumi sõnum on tõesti nii devalveerunud, et see enam kedagi ei köida? Ma siiski ei usu seda. Valeprohveteid on igal ajal tõusnud ja ütelnud enese kedagi olevat, aga nad kõik on peagi unustatud ja kadunud. Mis on jääv, see on Jumala sõna ja tahe. Ma ei leia vastust, miks on inimesel nii raske seista Jumala ees, miks on nii raske oma käed kokku panna ja Jumalaga kõnelda. Samas ühtedele on see rõõm ja privileeg, teistele suisa vaev ja viletsus. Kui usk on kadunud, siis tuleb selle asemele midagi uut. Kas see inimesele ka mingi sügava elumõtte annab, on juba teine küsimus. Tänapäeva inimene ei kannata tõde. Talle meeldib pigem kuulata ilusat valet.
Ma ei tea, kas maailm on kunagi varem olnud nii ebastabiilne kui nüüd. Näib, et hingevaenlane on oma raskeväe lahingukorda seadnud. Räägitakse küll rahust, aga seda ei ole. Püütakse parandada maailma majandust, aga ka seda ei ole. Inimesed võivad püüelda ja otsida lahendusi probleemidele, aga nagu Koguja raamat ütleb: «kõik on tühi töö ja vaimu närimine».
Ristirahval on oma tee, temal tuleb käia oma Õnnistegija jälgedes ja sellest peaks piisama. Kui usk Issandasse kaob, siis vaevalt leiame teist trööstijat. Las maailm otsib endale uusi kõrgeid väärtusi, meie elumõte olgu pidada usku Kristusesse ja sellest saab meile küll.

 

 

 

 
Jaan Jaani,
politsei kaplanaadi vanem