Esileht » Arvamused » Arvamus »

Valeaednik

15.06.2016 | | Rubriik: Arvamus, Kultuurielu

Eelmisel nädalal võis Postimehe kinos vaadata dokumentaalfilmiks nimetatud paarikümneminutilist lugu mehest, kes kannab koodnime Aednik. Filmi tegijate (režissöör Ervin Õunapuu, produtsent Oliver Matkur) kinnitusel on «Aednik» dokumentaaljutustus kunagisest ENSV ja Eesti Vabariigi kodanikust, kõrge sõjaväelise aukraadi ja erivolitustega riigiteenistujast, kellele on antud uus identiteet ja nelja riigi kodakondsus.
Aednik saabub dokumentalistide sõnul Eestisse, et jätta oma kunagise kodu ja tööga lõplikult hüvasti. Ja filmis väidetakse, et selleks tööks olnud surmanuhtluste täideviimine. Teisisõnu on tehtud film timukast. Kõike seda esitletakse vaatajale mitte kui meelelahutuslikku põnevusfilmi või ulmelugu, vaid kui ajaloolist tõde. Dokumentaalfilm – sellega on kõik öeldud. Autorite võimalikud heietused kunstitõe erilisusest ei muudaks siin midagi.
Aednik väidab, et surmanuhtluse kaotamine Eesti Vabariigis jättis ta tööta ning tuli minna neile maile, kus sellist töömeest veel vajatakse. Tegelikult viidi taasiseseisvunud Eestis täide vaid üks surmanuhtlus. 21. septembril 1991. aastal hukati paadunud kurjategija, kaks inimest tapnud ja 18 kuritegu sooritanud Rein Oruste. Kohtuotsuse täideviimise üle valvas komisjon, kelle mitmed liikmed kinnitavad, et filmis näidatud mehel polnud toimunuga mingit pistmist.
Surmanuhtlus kaotati Eestis 1998. aastal ning selleks ajaks polnud täide viidud ühtki enam kui kümnest vahepeal langetatud surmanuhtluse otsusest. Kõik otsused muudeti eluaegseteks vanglakaristusteks. Järelikult ei vajanud Eesti Vabariik kunagi taolist Aednikku ja tema filmimine Püha Vaimu kirikus ning riigikogu saalis jääb mõistmatuks.
Faktid kinnitavad, et Aednik ei saanud kätt harjutada ka Eesti NSVs. Juba kuuekümnendatel aastatel lõpetati Eestis surmanuhtluste täideviimine ja viidi üle Leningradi, seal aga olid juba omad tegijad. Aegade muutudes siis teatatigi Oruste asjas Tallinna, et Venemaa teisele riigile taolist teenust osutama ei hakka ning püüdke nüüdsest ise hakkama saada.
Kõik see lükkab veenvalt ümber Aedniku heietused, nagu pakkunuks ta surmamõistetutele viimset õhtusöömaaega ja hukkamiskambri seinal rippunuks krutsifiks. Selle viimase, muide, annetab Aednik filmis Eesti Rahva Muuseumile!
Aednik ja filmitegijad on paarikümne minuti jooksul külvanud ajaloo peenrasse ohtralt umbrohuseemneid. Miks?
9. juuni Postimehe intervjuus «Eesti viimase timuka töö jäi pooleli» väidab Ervin Õunapuu, et Aednik oli ju hingekarjase õigustes vahendaja, ta saatis inimesed taevasesse Jeruusalemma ehk paradiisi, öeldes saatesõnad: «Armas hing, ma tapan sind igavesse ellu! Naudi seda.» Kas nii tõsistel teemadel väljamõeldiste levitamisega ei alahinda filmi tegijad vaatajaid ega kasuta kurjalt nende usaldust?
Jüri Ehasalu

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)