Valdo Reimann: Isa ju ikka ootab

16.03.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Valdo Reimann on Jõgeva koguduse õpetaja olnud kolm ja pool aastat. Varem pidas ta üle üheteistkümne aasta sama ametit Rõuge koguduses. Võrumaa ja peaaegu Eesti keskel asuv Jõgeva on nii looduse kui ilmselt ka inimeste poolest võrdlemisi erinevad. Mida arvab sünnilt ja kujunemisaastatelt tartlane Jõgevast ja tema inimestest nüüd, kui siinse kogudusega põhjalikult tuttavaks on saadud?

Õpetaja Valdo Reimann õnnistab Siimusti Avatud Noortekeskuse ruume.

Õpetaja Valdo Reimann õnnistab Siimusti Avatud Noortekeskuse ruume.

Enam kui kolm aastat tagasi tulite Võrumaalt Rõugest Jõgevale. Tookord kirjutas teist ajalehes Vooremaa loo Vaike Käosaar. Siis rääkisite, et Jõgeval on aktiivne kogudus ja siin oli kerge kohaneda. Millised on muljed praegu, kas kogudus on endiselt aktiivne?

Võib öelda küll, et tookord räägitu peab tänagi paika. Sellise väikese koguduse kohta, nagu Jõgeva on ja on olnud, võib seda kindlasti väita. Kui juhatus jõulude eel kõiki töötegijaid piduliku lõunaga tänas, saime neid üle kahekümne, see on viiendik kogudusest. Muidugi, mõni on väsinud ja vahetunud, aga nende asemele on tulnud jälle uusi.

Kas koguduse liikmete arv on vahepeal kasvanud? Kas noori inimesi on juurde tulnud?

Liikmete arv on jäänud enam-vähem samaks. On küll vähenenud liikmeannetajate arv, sest paljud nooremad inimesed ei ela enam Jõgeval. Tõmbenumbriteks, kuhu siit minnakse, on Tallinn ja Tartu.

Nii nagu igal pool Eestis, koosneb meiegi kogudus vanematest inimestest. Siiski on meil üksikuid noori, kes koguduse töös osalevad, seda just eriti muusika kaudu.

Palju on igal aastal leerilapsi?

Viimasel paaril aastal ei ole meil noorteleeri olnud. Küll on tulnud leeri keskealised ja vanemad inimesed. Kui nemad tulevad, siis nad ka jäävad kirikuga seotuks.

Palju on neid lapsevanemaid, kes oma lapse kohe pärast sündi lasevad ristida, nagu see meil enne Vene võimu tulekut kombeks oli?

Jõgeval oleku ajal ei ole ma vastsündinuid ristinud.

Aga ehk tuleb ette seda, et näiteks vanaema (või ka oma vanemad) tulevad, koolieelik käekõrval, ja avaldavad soovi laps ristida?

Minu üllatuseks elan piirkonnas, kus paljud vanaemadki on ristimata. Kui käisin ise kuuekümnendatel Tartus koolis, oli meie klassis enamik lapsi veel ristitud. Siin aga ei ole paljud vanemad oma lapsi enam neljakümnendate teisel poolelgi ristinud. Kas uus võim oli siin nii magus, ei tea. Vanaemad pole käinud, küll aga mõni ema, kes laseb ennast ristida ja selle järel lapsed.

Ehk kardeti siinpool uut võimu rohkem?

Pean tunnistama, et ei oskagi sellele küsimusele kuigi detailselt vastata, ei tunne eriti hästi kohalikku ajalugu. Kui omal ajal Rõuge koguduse ajalugu uurisin, selgus, et kogu Eestimaal tabasid 1940.–50. aastatel repressioonid eelkõige pastoreid ja kirikute juhatuste liikmeid. Tavaliste kirikuliikmetega hakati tegelema alles 60ndatel, kui laienes ateistlik propaganda.

Jõgeva puhul mängib siiski suurt rolli see, et ei olnud traditsioonilist kirikut, ümbruses olid aga pidevad muutused: Laiuse õpetaja emigreerus, Palamuse õpetaja arreteeriti. Ka see, et siin praegu matustest vaid alla kümne protsendi kiriklikud on, räägib enda eest. Põltsamaa kandis on näiteks pilt hoopis teine, kuigi enne sõda selliseid erinevusi polnud.

Kui palju on rahvast kirikus tavalisel pühapäeval? Või on Jõgeva inimesed nagu eestlastest paljud, rohkem nn jõulu-usku?

Need, kes on kiriku liikmed, ka kirikus käivad. Tavalisel pühapäeval on jumalateenistusel 25–35 inimest. Jõulude ajal on küll kirik täis, kuid päris võõraid on vähe. Võib öelda, et meil eriti jõulu-usku ei ole.

Kui hästi hoitakse eesti peredes kinni traditsioonidest, näiteks pühade puhul? Kas ainult jõulude ajal käivad vanavanemad, vanemad ja lapsed koos kirikus, või jääb silma ka muid väljakujunenud tavasid?

Mina küll öelda ei saa, et siin koos kirikusse tuldaks. Kogudusse kuuluvad suuremas osas naised, kes kõik ei ole kaugeltki lesed, kuid nende mehi pole ma peale paari erandi kunagi kirikus näinud. Mõnikord on ehk mõnel lapsed kaasas ja sedagi harva.

Kui Eesti taas iseseisvaks sai, läks aktiivne kirikuskäimine moodi, samuti ristimine, leer ja laulatamine. Kas meie traditsiooni on nüüd kinnistunud, et enamasti soovivad laulatust need, kes juba leeris käinud, või tuleb sageli ette seda, et kevade ja suve jooksul tahetakse kõik need tseremooniad korraga ära teha?

Ma pole Jõgeval ühtegi paari laulatanud, sellepärast ei oska kommenteerida. Kuid kindlasti tuleb suurte kirikute õpetajatel teha seda nii ja naa. Abiellumisi on üldse vähe.

Ja kuidas tundub, kas praeguseks on moehaigus üle läinud ja kirikus käivad enamasti need, kellele Jumal ja jumalasõna tõepoolest olulised on?

Arvan, et on küll nii. Aeg sõelub oma südames usust mittehoolivad kuidagi eriliselt välja ja näitab meile nende tõelist palet. Aga neil, kes on kirikule kaugeks jäänud, on alati võimalus tagasi tulla. Isa ju ikka ootab.

Kas Jõgeval tuleb sageli teha ka hingehoiutööd; inimene, kellel midagi ränka südamel, ära kuulata?

Seda küll, seda esineb siin tihti, rohkem kui mu eelmises koguduses. On käinud ka täiesti võõrad n-ö tänavalt, kes ei kuulu ühtegi kogudusse.

Jõgeval ei ole kirikuhoonet traditsioonilisel kujul. Kas see segab kuidagi, emotsionaalselt näiteks?

Mind küll mitte. Maja ei ole väljastpoolt traditsiooniline kirik, aga seest küll. On olemas kõik, mis kirikul vaja: altar, kantsel, orel, pühad pildid, kell jne.

Praeguses olukorras kogudus uut kirikut ei vaja. Meil on 120 istekohta ja sellest piisab. Küll on aga kavas ehitada kiriklale kellatorn. Kui midagi meis endis muutub ja kogudus kord uut kirikut vajab, küll ta siis ka ehitab. Me ei käi kirikus ju arhitektuuri imetlemas, vaid Jumalat teenimas.

Lõpetuseks küsimus, kas noored on hukas? On selge, et vanemad inimesed on nooremate kohta nii arvanud sadu ja tuhandeid aastaid, aga milline on teie arvates olukord praegu ja mis on kõige suurem noori varitsev oht?

Olles ise laste isa, ei saa ma küll väita, et noored hukas on. Ainult kurb on, et nad saavad nüüd liiga kiiresti täiskasvanuks. Nad peavad ennast kogu aeg tõestama. Pigem küsiksin, kas maailm on hukas? Kui vaadata jõupunktide muutumist, elu kiirust ja asjadekultust ning sotsiaalset tõmblemist, siis väidaksin hoopis nii. Ja kõige hullem, et elu kisub kaasa ka neid, kes ise seda ei tahaks, sest ollakse ju ümbritsevast maailmast sõltuv. Peaksime aja maha võtma ja oma hingele mõtlema.

Kaie Nõlvak

Koosolekul 10. detsembril 1991 oli esmakordselt kõne all Jõgeva koguduse loomine. 18. detsembrit 1992 loetakse koguduse sünnipäevaks. Esimene õpetaja oli Markus Haamer, tema järel Rene Alberi ja alates 2003. aastast Valdo Reimann. Endist lasteaiahoonet hakati Jõgeval kirikuna kasutama 1996. aastal. Juhatuse esimehe Airi Rütteri sõnul on kogudusel plaanis maja välisilmet enam sakraalhoone sarnaseks muuta ja ehitada ka kellatorn.

Üks kommentaar artiklile “Valdo Reimann: Isa ju ikka ootab”

  1. Külaline ütles:

    õpetaja riietuma nii nagu korstnapühkija?

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)