Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Valdo Lust: kaplani ülesandeks on politseinikule toeks olla

21.03.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Politseikaplan Valdo Lust ütleb, et politsei on oma töötajate suhtes uskumatult hooliv organisatsioon. Liina Raudvassar

Eesti politsei- ja piirivalveameti kaplan Valdo Lust (38) ei saa oma tööpäevi pikalt ja peensusteni ette planeerida, kuna ootamatud õnnetused ei hüüa tulles ning nõuavad jõustruktuurides töötava vaimuliku operatiivset sekkumist. 

Kuidas tekkis idee siirduda kogudusevaimuliku ametist tööle jõustruktuuridesse?
Olin tõesti kümmekond aastat kogudusevaimulik, aastatel 1997–2007 Rõngus. Veel olen teeninud Kesk-Inglismaa kogudust. Mingil hetkel tuli väljakutse ning valmisolek kinni haarata võimalusest jätkata päris uuel alal.
Läksime koos Jaan Jaani ja Indrek Kõivuga Paikuse politseikooli. 
See oli tundmatus kohas vette hüppamine. Suureks abiks oli tugev meeskonnatöö. Hoidsime väga kokku ja jagasime kõiki muresid ning raskusi. Innustavalt ning jätkama julgustavalt mõjus kolonel Tõnis Nõmmik, süstides kogu oma olemusega positiivset suhtumist.

Kirjeldatud ajal, 2007. aastal ei alanud vaid teie kolme karjäär politseis, vaid siia jääbki kaplaniteenistuse loomine Eesti politseis.

Tegemist oli täiesti uue algusega. Mingile traditsioonile või kogemusele tugineda ei saanud. Väga suured teened kaplanaadi käimalükkamisel olid Tõnis Nõmmikul, kes oma loojanatuuriga suutis ka võimalikud tagasilöögid maandada. Algul olid kõik skeptilised. Eelkõige kiriku poolt. Miks ja kas saame hakkama, oli küsimuseks.
Meile andis palju jõudu fakt, et kaplanaat oli ellu kutsutud just politseiameti enda poolt. Meie ei koputanud uksele, meid kutsuti. Järelikult hinnatakse meie vajalikkust, mõtlesime isekeskis.

Millise ettevalmistuse saite politseikoolist?

Kõrgharidusega politseiametnike kursus vältas kuus kuud. Lõpetamisnõuded olid samad mis täiskooli lõpetajale.

Seega oleksite saanud valida kaplani ameti asemel ka politseiniku oma?

Põhimõtteliselt küll. Mäletan, et lõpueksamitel tegi üks õppejõude sellest ka juttu, küsis, et äkki tahaksin hoopis politseinikuks. Me läksime õppima aga kindla sooviga saada kaplaniks ja see tahe püsis kindlana ka kursuse lõpus.

Kuivõrd on kaplani – kiriku poolt ametisse pühitsetud vaimuliku, kelle tööpõld laiub väljaspool kirikut – omaks võtnud politseinikud?

Mina kaplanina pole ehk õige isik vastama. Eks ma loodan, et me pole enam võõrad, nagu olime alguses. Sel perioodil on ametis läbi viidud mitmeid koondamisi, aga kaplanid pole personali vähendamise alla kuulunud. Ju see on signaal, et meie tegevust väärtustatakse. 

Politsei- ja piirivalvekaplanina töötab Eestis neli inimest. Kui piisav on see arv, tagamaks kaplanaadile pandud lootusi?

Raske kommenteerida, sest töö mahtu on võimatu hinnata. Otsides ringi, on tööd tohutult. Kui aga kabinetis istuksin, siis ilmselt ei toimuks midagi. Kaplan on suhteliselt iseseisev oma töö mahu kujundamisel. Välja arvatud mõned otsesed töökohustused, on väga palju sellist, mille endale ise tegemiseks võtad.

Kui täpselt vastab minu ettekujutus tegelikkusele, et kaplani tööülesandeks politseis pole mitte korraldada laulatusi, matuseid ega jumalateenistusi, vaid tegutseda nõustaja rollis?

Põhiliseks kaplani ülesandeks on politseinikule toeks olemine. Toetada nende võitlusvaimu ja moraali, selleks katsub kaplan endast kõik teha. Tuleb kuulata politseinike muresid, nõustada neid ja pakkuda tuge. Kaplani teenimisvormiks on olla nähtav ja olemas.
Ma püüan nii palju kui võimalik külastada erinevaid jaoskondi. Minu piirkond on Lõuna prefektuur, mis hõlmab Viljandi, Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Tartu. Osalen võimalikult aktiivselt patrullides ja toimkondades. Nii saan osa reaalsest elust ning jõuan muredeni. Saan inimestega suhelda, kellel soov, nendega vestlen isiklikel teemadel, teistega tööalastel. See on äraproovitud meetod, mis toob niidiotsad kätte.

Seega otse kiriklikke talitusi ette ei tule?

Aga siiski. Näiteks on ameti aastapäevad alati olnud seotud jumalateenistusega kirikus. Kellelgi ei ole tekkinud küsimust, et miks kirikus. Ka kirikukauged inimesed on väljendanud vaimustust. Mingit vaenulikkust ma pole kohanud. Mitu aastat järjest olen viinud läbi usundiloo loenguid, kus räägin erinevatest religioonidest. Olen korraldanud leerikursusi, meil on olnud toredaid ristimisi. Huvi kiriku vastu on päris suur.
Kui igapäevatöö politseis kui ilmalikus ametis on suuresti religioonivõõras, siis ometi mitte religioonivaenulik. Kaplaniltki oodatakse mitte eelkõige vaimulikkust, vaid spirituaalsust, vaimsust. 

Mis on kaplanitöös kõige olulisem?

Kaplani põhiline tööriist on usaldus, mille peab välja teenima. Politseinikud on eriti skeptilised inimeste suhtes, kes kinnitavad, et usu mind. Sõna ei maksa midagi, enne kui nähakse, et see tõesti vastab tõele. 

Tutvustage palun oma igapäevatööd. Kui suur osa on rutiinil ja mil määral tuleb ette erakorralisust?

Näiteks homme olen Põlvas patrullis. Kodaniku jaoks kui tavapolitseinik, kandes relva ja olles vormis. Tõotab tulla tavaline päev. Kui aga juhtub midagi erakorralist ja leitakse, et on vaja kaplani kaasamist, siis jäävad planeeritud asjad kõrvale.

Milles seisnevad erakorralised juhtumid?

Kahjuks ei saa ma täpsemalt midagi rääkida. Kaplani töös on ääretult olulisel kohal konfidentsiaalsus, nagu üldse politseitöös. Eesti on nii väike, et juba pisem vihje võib viidata konkreetsele sündmusele.
Üldistavalt öeldes: kui on juhtunud õnnetus, milles keegi on kannatada saanud, võib-olla koguni hukkunud, kutsutakse kaplan. Kaplani ülesandeks on näiteks edastada surmateade hukkunu omastele. Selleks oleme saanud ettevalmistuse ja ennast ka ise harinud. See on politseitöös üks raskemaid ülesandeid.
Kui kannatanu omastega olen vestluse lõpetanud, tuleb tihtilugu rääkida nõustavas võtmes ka selle juhtumiga seotud politseinikega. Tavaliselt toimub üsna põgus info- ja emotsioonide vahetus. Kui see pole ammendav, tuleme hilisema vestlusega teema juurde tagasi. 

Kuivõrd muudab elu pahupoole nägemine Teid inimesena morniks?

Morniks vast mitte, rohkem kardan küüniliseks muutumist. Eesti elu hullema külje nägemine võib muuta ükskõikseks ja külmaks. Paratamatult hakkad nagu ära harjuma. Mis alguses tekitas selget õudu ja jahmatust, tundub nüüd harjumuspärane. Muide, sellele võimalusele peab päris tõsiselt mõtlema, teadlik eneseanalüüs on enda kaitseks möödapääsmatu.

Kaplani töö on kahtlemata suurt vaimset pinget nõudev. Milline on Teie viis ennast maandada läbipõlemise vältimiseks?

See on raskemaid küsimusi. Kogudusevaimulikuna oli minu ümber kristlik kogudus, kes mind toetas. Kaplanaadis selline tugi puudub. Väga olulisel kohal on head kolleegid, eriti mõned kaplanid. Olen liitunud oikumeenilise seltskonnaga, kellega saab kõike arutada. See suhtlemine toimib hea maandajana. Et saad rääkida, mis sul endal südamel. Tahan rõhutada, et politsei on oma töötajate suhtes uskumatult hooliv organisatsioon. Pole erand, et pärast raske juhtumi lahendamist astub üks või teine kolleeg läbi, et lihtsalt uurida, kuidas läheb.

Milline on side kirikuga?

Igapäevaelus jääb kaplanil side kirikuga tagasihoidlikuks. Ise olen endiselt Kesk-Inglismaa koguduse hingekirjas, kus olen ka jätkuvalt käinud teenistusi tegemas. Eestis olen tihemini teenima jõudnud Harglasse, kus elavad mu naise vanemad. Kui mõni ametivend palub – ja ikka palub! – asendada, siis loomulikult kasutan võimalust. Vahel siiski olen pidanud ka ära ütlema, just oma peret silmas pidades, perega koosolemise aega ei taha kuritarvitada.

Mida annab kaplanina kirikusse teenima jõudmine?

Olen avastanud, kui tohutult palju annab kirikuhoone ise oma sakraalsusega ja liturgiaga. Sealses harmoonias vaimulikuna teenimine annab mulle meeletult palju. Need on minu head hetked, mis toetavad.
Kui tean, et on vaja teenistusel jutlust pidada, võtan ettevalmistuseks palju aega. Palju enam kui kunagi koguduseõpetajana. Võin praadida isegi neli päeva kirjakohtadega, elada neisse sisse ja uurida tausta. See on tõeline nauding.

Kui reaalseks peate võimalust millalgi naasta kogudusevaimulikuks?

See on üks minu suuremaid unistusi. Kui see on Jumala tahtmine ja võimalik, siis kindlasti tahaks teha kogudusetööd. Kuid tunnen, et praegu olen vajalik siin. Saan siin, väljaspool kirikut, kirikutööd teha ja kasulik olla. Aga ükskord, kui see etapp on möödas, siis võib-olla tõesti.
Liina Raudvassar

Valdo Lust
Sündinud 20. detsembril 1973
Ordineeritud diakoniks 1997, õpetajaks 2008
Asus politseikaplani ametisse 2007

Teised temast
Tõnis Nõmmik, Eesti kaitseväe emeriitpeakaplan:
Valdo Lustiga tutvusin 2001. aastal, mil ta läbis kaitseväekaplanite orientatsioonikursust. Nägin juba siis, et tegemist on väärt vaimulikuga. Kui asusin pärast kaitseväest erruminekut 2006 looma Eesti politsei kaplanaati ja olin 11 kuud politsei palgal, oli rõõm, et saime teha Lustile ettepaneku valmistuda politseikaplaniks.
Valdo Lust sobib oma ametisse. Seda kinnitavad ka tema ülemused. Eriti hinnatakse tema võimet pidada tulemuslikke läbirääkimisi nendega, kes on soovinud endalt elu võtta. See eeldab suurt võimet suhelda ning olla veenev.

Jaan Jaani, politsei kaplanaadi vanem:
Selline rõõmus ja punapõskne noormees! Alates meie sattumisest ühte ühiselamutuppa Paikuse politseikooli kursuse päevil on ta mulle kui oma poeg.
Kaplan, kes tunneb kella ja kelle peale saab igas olukorras kindel olla. Ka prefektuurist tuleb tema aadressil ainult kiitvat hinnangut.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)