Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Valamo munkade radadel

17.05.2017 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Osa Uus-Valamo kloostrikompleksist.4 x Kätlin Liimets

Selle aasta Eesti Kiriku lugejareisi sihiks on Karjala ja Laadoga saarestikus asuv Valamo klooster; järgmisel, 2018. aastal plaanime sõita Soome Uus-Valamo kloostrisse. Nõnda saab reisil osaleja kahe suvega ülevaate kloostri rikkast ajaloost.

Lintula ja Uus-Valomo klooster kuuluvad Soome Õigeusu Kirikule. Mõlemad evakueeriti sõja jalust talvesõja ajal 1940. aastal. Kindral Mannerheim andis Valamo munkadele 40 veoautot, millega mööda Laadoga jääd kloostri olulisim vara Soome sisemaale Heinävesile veeti. Ka Lintula nunnad olid sunnitud uut kodu otsima. Paikseks jäädi Uus-Valamost kümmekonna kilomeetri kaugusele. Otsustavaks põhjuseks oli, et Uus-Valamos elasid nunnade pihiisad.

Teekond talve
Saatjaks 10. mai Tartu lumesadu, suundus toimetuse esindus peatoimetaja Sirje Semmi, levijuht Sirje Kasemaa ja allakirjutanuga Soome poole teele, et leida vaimu kosutavaid paiku ja võimalusi, mida koos lugejatega 2018. aasta suvereisil avastada. Täiskuusäras Tallinnast laevaga lahkudes oli reisiseltskond täienenud toimetuse kunagise liikme Juune Holvandusega, kes mitmel suvereisil reisijuhi ametis olnud.

Lintula nunnaklooster
Pärast 400 km pikkust autosõitu läbi uduse ärkava Helsingi ja järjest jäisemaks muutuva Ida-Soome, kus järvesilmad, graniitkaljud ja kaasikuterohke maastik, jõuame Lintula kloostrisse. Ilm oli teekonnal väga heitlik: kohati tuiskas, siis paistis ere kevadpäike, metsa all võis veel lumelaike märgata. Tõeline märtsi lõpu ilm.
Lintula kloostris tervitab meid Soomes elav eestlane, praegu kloostri vabatahtlik Anneli Tamme. Pühale Kolmainule pühitsetud kloostris on väga vaikne, oleme ainukesed külalised. Näeme kirikut koos nunnade eluhoonega, kaseallee viib veel jääga kaetud järve äärde. Seal seisab vana nunnade maja, on külaliste toad ja soojal ajal avatakse kohvik.
Järve ääres kail randuvad suvel laevad, mis on teele asunud Valamo kloostrist. Kirikust paremale jääb kalmistu ja väike puidust, endiste vangide ehitatud tsässon. Kloostril, kus elab üheksa nunna, on ka oma aed, kus koos meiega jalutab lumisel teel sookurg.
Kirjanikust ja tõlkijast ema Kristoduli (Anna-Leena Lampi), kes meile kohalikku elu tutvustab, on kloostris elanud alates 2001. aastast, enne seda elas ta 27 aastat Kreekas. Ringkäigul kuuldud lood annavad tunnistust, et lugejareisile tulijatel ei saa igav olema. Ka on võimalik uudistada Soome Õigeusu Kiriku ainukest kirikuküünlatehast.

Uus-Valamo klooster
Õhtupäikeses jõuame reisi sihtpunkti – Uus-Valamo kloostrisse, mis on märksa suurem kompleks kui Lintula. Siin on peakirik, vana kirik, mitu kabelit, munkade eluasemed, külalistemajad, restoran, Soome suurim veinitehas, kultuurikeskus, sadam, saun, matkarada ja surnuaed.
Siia tullakse vaimukosutust otsima, aga ka mitmesugustele kursustele, näiteks saab õppida ikoonide maalimist, hõbedatöid, tutvuda õigeusu ajaloo ja vaimsusega. Kloostril on oma raamatukogu, konverentsisaal, püsinäitus ning varakamber.

Üllatused ühes hauarahuga
Pärast õhtuteenistust, kuhu koos kümmekonna mungaga palvetama kogunes umbes 30 palverändurit, on enne öörahu aega surnuaiale jalutada. Pooletunnine teekond kulgeb mööda kaunitest peegelsiledatest jäist külma õhkavatest järvedest ja metsalinde täis põldudest. Rõõmustan, et oli julgust talvemüts pähe panna ja villased kindad tasku pista.
Surnuaed on peitunud maakiviaia ja kuuseheki turvalise müüri varju. Lisaks sirges reas lihtsatele munkade puuristidele leiame rahupaigast ka Soome kuulsa luuletaja, kirjaniku ja tõlkija Pentti Saarikoski (1937–1983) haua. Leidmise tegid lihtsaks rohked pastakad, mis olid hauakünkal maasse pistetud. Üllatavaks leiuks olid kalmuküngastele ehitatud nikerdustega viilkatustega kääpasuurused palkmajakesed ja karges kevades esimest korda kuuldud käokukkumine.
Hommikusöögilauas märkame, et mungad vestlevad heal meelel külalistega. Nõnda jagab isa Siimeon meilegi seletusi õhtul surnuaial nähtu kohta. Pentti Saarikoski oli oma viimased kolm eluaastat alkoholismiga võideldes kloostris veetnud ja palkmajakeste ehk grobude ehitamine kääpale on enam kui tuhat aastat vana Karjala ja Põhja-Venemaa paganlik traditsioon. Usuti, et hing elab selles majas, sinna viidi toitu ja jooki, pandi kaasa tööriistu. Majal on aken, et uudishimulikud hinged saaksid maailma kaeda.
Päevad kloostrites olid vaimu ergastavad ja hinge kosutavad, täis üllatusi ja avastamisrõõmu. Küllap kujuneb selliseks ka 2018. aasta 14. augustil algav Eesti Kiriku lugejate reis.
Kätlin Liimets

Pildigalerii:

Lintulas.

Uus-Valamos

Pentti Saarikoski haud.

 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)