Vaktsineerimisest vastutustundlikumalt

COVID-19 ning lugematu hulk kaasnevaid teemasid on olnud mu töölaual sotsiaalministeeriumi peakaplanina nüüdseks pea aasta. Hetketeemadest kõige olulisem on vaieldamatult viirusevastane vaktsineerimine, mis aitaks lõpetada selle mõõtmatu kannatuse ja traagika, mida koroonaviirus on kaasa toonud terves maailmas. Vaktsineerimise ilmselge kasu on selleski, et mida rohkem on vaktsineerituid, seda vähem on ka viirusetüve mutatsioone, mille võimalikult väike arv võib osutuda pikemas perspektiivis vägagi otsustavaks viirusevastases võitluses.

Vaktsiini ja teised COVID-19 teemad ei ole olnud minu jaoks sugugi teoloogilised või õigusteoreetilised mõtteharjutused, kuna olen sellest haigusest läbi käinud ning tean, mida see võib tähendada. Olen sügavalt veendunud, et vaktsiinidest saadav kasu kaalub kuhjaga üles vaktsineerimisest saadava võimaliku kahju. Küsimus ei ole ainult haiguse läbipõdemises, vaid samuti päris tõsistes tüsistustes, mida ei saa välistada isegi asümptomaatiliselt põdenud haigete puhul.

Mulle meeldis läinud nädalal piiskop Joeli välja öeldud mõttekäik. Piiskopi mõte oli, et igal vaktsiinil nagu igal arstirohulgi on oma positiivne ja negatiivne toime, kui aga positiivne toime kaalub üles negatiivse, siis tuleb seda rohtu siiski võtta või lasta ennast vaktsineerida.

Eelnev on taustaks, miks konsistoorium oma küünlapäevaistungil, uuendades korraldusi meie kirikule COVID-19 haiguse leviku jätkuvaks tõkestamiseks, juhtis ühtlasi tähelepanu vaktsineerimisele. Kuivõrd tegu on valdavat osa ühiskonda, sh kirikuliikmeid puudutava teemaga, siis olgu see lõik ka ära toodud: „Vaktsineerimine viiakse Eestis läbi vastavalt „Covid-19 vaktsineerimise plaanile“. Enda vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb vaimulikel ja kiriku kaastöölistel lähtuda asjatundjate nõuannetest, oma südametunnistusest, kristlikust ligimesearmastusest ning vastutusest kaastööliste ja kõigi inimeste ees. Teistele vaktsineerimise küsimuses nõu andes ei ole lubatud vaimulikel jagada vaktsineerimisest hoidumise, edasilükkamise või keeldumise soovitusi isegi juhul, kui ise ennast vaktsineerida ei lasta.“ 

Esmalt juhitakse meie tähelepanu, et vaktsineerimine toimub vastavalt riigis kokkulepitud kavale, mis tähendab, et üsna paljud vaimulikud ja kiriku töötegijad, kes soovivad juba täna kaitsesüsti, peavad paraku ootama. Teatavaks leevenduseks on olnud kokkulepe sotsiaalministeeriumis, mille kohaselt vaimulikud ja hingehoidjad, kes töötavad haiglates ja hooldekodudes, saavad oma kaitsesüsti nendest asutustest. Minule teadaolevalt on seda võimalust kasutatud. 

Järgnev rõhuasetus on, et vaktsineerimise või mittevaktsineerimise vabatahtlik otsus sünnib inimesel koostöös terviseala asjatundjatega. Kuivõrd tegu on sügavalt meditsiinilise teemaga, ei saa me vaimulike, teoloogide või kiriku töötegijatena siin pädevalt kaasa rääkida. See on põhjus, miks oleme asetanud terviseasjatundja motiveeritud otsuse isegi ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus. Kõigiti ebakristlik on aga suhtumine, et eks vaatame paari aasta pärast, mis vaktsineeritutest on saanud, ning siis teeme sellest tulenevalt enda otsuse.

Et tehtud otsus oleks tõesti igakülgselt põhjendatud, pidasime kirikuvalitsuses oluliseks rõhutada, et vaimulikena ei oma me ei riigi- ega kirikuseadustest tulenevalt õigust vaktsiinivastase propaganda tegemiseks isegi siis, kui keegi meist ise kuulub vaktsiiniskeptikute või -eitajate hulka. Kui me seda siiski teeme, siis kardan, et eksime ligimesearmastuse ning võib-olla isegi viienda käsu vastu. Suunates aga inimese, kes tuleb meilt vaktsineerimise osas nõu küsima, perearsti või mõne teise pädeva tervisespetsialisti juurde, käitume vastutustundlikult nii Jumala kui inimeste ees. Loomulikult palume sellele inimesele kaasa Jumala juhtimist, nii nagu palume Jumala õnnistust, armu ja tervist kõikidele inimestele.

 

 

 

 

Ove Sander,

sotsiaalministeeriumi peakaplan