Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vajatakse populiste ja demagooge

10.06.2009 | | Rubriik: Kolumn

Suvetuuridest ning rannapidudest koosnev hapukurgihooaeg võib nüüd alata, sest poliitiline teater läheb mõneks kuuks puhkusele. Viimase etenduse kunstilise taseme üle algavad muidugi vaidlused.
Järgnevatel nädalatel saame ajalehtedest ettearvatavalt lugeda analüüse, kus võitjad oma kenadust ja tarkust ülistavad ning kaotajad valijate rumalust ja konkurentide riukaid kiruvad. Aga küsida, kas europarlamenti valiti just need kõige õigemad kuus inimest, on viimselt sama tulutu kui arutlemine, kas kuues koht Eurovisioonil on piisavalt hea.
Ühte rahuldab ainult võit, teisele jagub ka osavõtust. Peamise – ja äärmiselt rõõmustava – tulemusena selgus aga taas, et kuigi mõned poliitikud armastavad kõnelda «rahva» või vähemalt selle enamuse nimel, pole kellelgi neist selleks mandaati. Isegi erakonnal, mille oskus pooldajaid mobiliseerida, kampaaniat läbi viia ning valimisi võita on lausa uskumatu, nagu ka võimetus võiduga midagi asjalikku peale hakata. Olud ja võib-olla ka ilm ei soosi, olgu need millised tahes.
Ka viimaste valimiste eel polnud hukas üksnes majanduslik kliima. Laupäeval avati Verevi järve ääres rannahooaeg, ent teismeliste tütarlaste iidol ansambel Terminaator oleks võinud laulusõnad ümber teha, sest silm otsis juunikuu taevas lumepilvi. Pühapäeval ilm paranes ning mõjutas arvatavalt nii valimisaktiivsust kui -tulemusi, kuigi mõned rannapeolised jäid ehk kopsupõletikuga koju. Just need, kes kandidaatidena osalesid rinnakaima rannapiiga valimistel. Loodetavasti pole inimestel vähemalt piletile kulutatud rahast kahju.
Valimiste järel on kombeks kättesaadava (paraku väga tülikalt kättesaadava ja alati ebapiisava) informatsiooni alusel välja rehkendada ühe võidetud saadikupileti maksumus.
Ette võib arvata, et juhtivad erakonnad käisid maksumaksjate ning sponsorite raha kordades enam välja kui näiteks üksiküritajast muuseumidirektor. Ent kas kristlikud demokraadid, arvestades, et Eesti näol on tegemist Euroopa enim ilmalikustunud riigiga, loopisid lihtsalt raha tuulde? Ma pole ausalt öeldes kunagi hästi aru saanud, keda see erakond täpsemalt esindab. Meeles on näiteks, et euroliitu astumist EELK vähemalt kõrgemal tasemel toetas, kristlikud demokraadid aga mitte.
Kiriku ja ristirahva esindatus poliitilistes kogudes on muidugi keeruline teema. Formaalselt ajab eesti kristlaste asja justkui IRL, mis europarlamendis kuulub suurimasse, konservatiive ning kristlikke demokraate ühendavasse Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni.
Ent kuivõrd eesti kristlased tunnevad, et see erakond neid esindab, on kaheldav kas või seepärast, et mitte kõigi jaoks ei tarvitse kristlus seonduda konservatiivsusega. See seos on pigem ajakirjandusliku keelekasutuse tulemus. Vähemalt programmide alusel näib, et traditsioonilisi kristlikke väärtusi, nagu ühiskondlik õiglus või aupaklik suhtumine Jumala loodusse, kannavad hoopis teised poliitilised parteid, näiteks sotsiaaldemokraadid või rohelised.
Mati Hint arutleb artiklis «Kes leiutas hoomamatu populisti» (Sirp 21.05) talle omase teravmeelsusega sõnade tähenduse muutumise üle just nimetatud ajakirjandusliku keelekasutuse survel. Autoriteetsete teatmeteoste andmeil tähendas «populism» veel eelmise sajandi keskel kas kirjanduses prantsuse naturalismi varianti, mis seadis eesmärgiks elu äärmuslikult tõetruu kirjeldamise, või XIX sajandi lõpu USA farmeriteparteid ja selle positiivset rahvaalgatuslikku poliitikat.
Kreekakeelne «demagoog» aga tähistas algselt hoopis rahvajuhti, populaarset poliitikut või kõnemeest, kes oma lugupeetuse ja kõneande abil mõjutas rahvakoosoleku otsuseid ja riigiasjade juhtimist.
Seega, kui kurdetakse, et Eesti poliitika ja poliitikud on rahvast võõrdunud, siis oleks veel mõned aastakümned tagasi saanud öelda, et põhjuseks on populistide ja demagoogide vähesus. Sõnade tähenduse muutmine aitab seda tõika varjata. Nii nagu täiesti hoomatavatel põhjustel ikka aeg-ajalt üritatakse muuta mõistete nagu «liberaalsus», «demokraatia» või isegi «poliitika» tähendust. Loodetavasti ei lase inimesed ennast eksitada ning lubavad ka edaspidi poliitikuil ennast üksnes esindada, mitte rahva nimel kõnelda.


Urmas Petti

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)