Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vajame poeetilise itkemise oskust?

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Esimene jääkirme taldade all krõbisemas ja novembripäike palgeil – on vaikne ja tormituultest pausi pidav novembripäev. Ka Martin Lutheri sünniaastapäeva eelne päev ja kunagi jooksid sel õhtul mardid. Kas ka sel aastal? Kas julgetakse koputada, kas julgetakse avada? Kas mask peab ees olema? Hingedeaeg kulgeb ka ilma santideta sandisti. Vähemasti kui ühiskonna polariseerumist ja kroonviiruse numbreid jälgida.

2016. aastal kõneles Marju Lepajõe ööülikoolis paavst Innocentius III traktaadist „Inimolu viletsusest“. Ta ütles üsna saate alguses, et see 12. sajandil kirjapandu on väga päevakohane. Ei mööduvat nädalatki, kui inimesed ei küsi samu küsimusi: milleks selline elu, ühiskond, inimsuhted? Üksainus häda ja viletsus!

Viie aasta möödudes võime öelda, et oleme veelgi progressiivsemalt keskajastunud häda ja viletsuse osas, sest nädalast ei saa ilmselt keegi enam rääkida. Ei möödu päevagi, kui inimolu viletsuse teemat ei kerki. Ei ole märki, et pandeemial tuleks lõpp. Ehkki oleme ilmselt selle kõigega n-ö harjunud, kui nii väljendada tohib. Surmade arv 10+, mis meieni pea iga päev jõuab, on muutunud statistikaks. Kuniks muidugi numbrite tagant konkreetsed lood ja inimesed meieni jõuavad. Lihtsalt numbrid jäävad kaugeks.

Ometi kumavad ikka ja jälle kõrvus Marju sõnad „oskus itkeda poeetiliselt on võti tulevikku“. Ei leia sellele mõttele kuidagi eluõigust hetkes. Ikka otsid rõõmu ja helgust, mis tooks tasakaalu. Tahaks poeetilise itkemise eest pageda. Kuigi ilmselt on siiski Marjul õigus, sest ega me muidu homme suure vene kirjaniku Fjodor Dostojevski 200. sünniaastapäeva ei tähistaks.

On piisavalt neid, kes kirjanikku, keda on nimetatud ka oma loomingu teemavalikute tõttu kannatuse apostliks, oluliseks peavad. Kas peaksime omandama siiski poeetilise itkemise oskuse? Vähemasti püüdma mõista, mis selle all mõeldud on? Kas sellesse mahub ka polariseerumine, üksteise sõnadega materdamine? Kas selles terendub taamal ka õnn, mis on saadud kannatuse hinnaga nagu homne sünnipäevalaps on väljendanud?

Kätlin Liimets