Vajalik säilitada usk ja lootus

Vaatamata keerulisele olukorrale käib looduse elurütm oma rada ning päike kiusab sunnitult kodus olijaid. Oma südames valmistume palmipuudepühaks ja suure nädala päevadeks. See on aeg, kus loodus ärkab ning meiegi vabaneme talvisest kammitsusest, kuid tänavune kevad ei ole tavapärane ning jääb meile ilmselt kauaks meelde.   

Kuigi oleme jõudmas suurde nädalasse, ei saa me pühade aega pühitseda ristirahvale tavapärasel moel. Teatud kurbusega kuulen vahel kirikukellade heli oma koduaeda kandumas. Otsekui kutsudes või küsides kõlab see. Kus on ristirahvas, kes peaks rõõmustama kevadest ja saabuvast ülestõusmispühast? Miks pole kirikuteedel jumalateenistusele tõttavaid inimesi? Miks kõlab kirikukella kutse tühja? 

Samas jagab see kauge heli ka lohutust. On kui jutlus, mis kõlab üle linna ja kõigile. Igaüks meist saab selle jutluse enda jaoks ise lahti mõtestada täpselt nii, nagu seda meile kõigile just sellel hetkel vaja läheb. Kas kurtmiseks, lohutuseks või kinnitamiseks. 

Ristirahvana oleme täna pisut kui templi kaotanud püha rahvas, seda õnneks küll ainult ajutiseks. Oleme olemas, meie usk on olemas, aga kuidas harjuda valitseva olukorraga ja säilitada oma usk ning lootus? Mis on see oluline, mida peame keerulises olukorras hoidma, ning millest võime loobuda? Kuidas nüüd rohkem ise hakkama saada, toetudes omaenda jõule ja usule? 

Juba paar nädalat on elu kulgenud uute, kriisiaja reeglite järgi. Seni meie põlvkondadele tundmatus olukorras, kus ühiskond on kui külmutatud. Viirus ja nakatumisoht on meid üksteisest lahutamas küll füüsiliselt, aga sellega paratamatult ka emotsionaalselt. Juba mõnda aega ei siruta me sõbrale või kolleegile teretuseks kätt, kartes ise nakatuda või haigust edasi anda. Veelgi enam, aina vähem näeme oma sõpru päriselt. 

Kriisiaja reeglid võivad tunduda karmid, kuid praegu on need paraku möödapääsmatud. Kuigi viirus, mille tõttu neid katsumusi peame taluma, ei puuduta täna meditsiinilises mõttes otseselt enamikku meie elanikkonnast, on kõik need pingutused siiski vajalikud selleks, et see nii ka jääks. Reegleid järgides hoiame nakkuse levimist endast ja oma lähedastest eemal ja just nii saame hoida elusid. Neid pingutusi ei tehta meie elu keeruliseks muutmiseks, vaid need on vajalikud selleks, et inimesed mõttetult ei hukkuks.

Me oleme riigi ja rahvana seda vahel endalegi teadvustamatult teinud ära väga suure töö. Oleme pidanud loobuma oma tavapärasest elust ja harjumustest. Oleme ka pidanud harjuma, et meile antakse korraldusi ning seatakse keelde. Ning et reeglid ja piirangud ei lähe veel kergemaks. 

Usutavasti saame kõik ühtmoodi aru, et see on meie riik, mis püüab nõnda hoida oma rahvast, ja need, kelle pärast seda kõike tehakse, oleme meie ise. Et see riik olemegi meie, kes otsustame, planeerime ja pingutame. 

Paljud inimesed meie erinevatest organisatsioonidest pingutavad täna Eesti rahva tuleviku heaks. Meedikud, politseinikud, piirivalvurid, abipolitseinikud, kaitseliitlased on see nähtav ja tubli osa, kes on otse nn rindel. Kuid pingutavad ka kõik teised. Igaühel meist on selles oma roll ning kõigi panus on vajalik. Kelle rolliks on olla eesliinil ja kelle rolliks on püsida kodus ning mitte haigestuda. Mõlemad rollid on olulised ning aitavad viirusest jagusaamisele kaasa. 

Andku Issand meie maale ja rahvale jõudu. Ning kinnitagu meid Pauluse julgustus Timoteosele: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu“ (2Tm 1:7).

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti peakaplan