Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vajaksime arengupidurit

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets.

Jah, kannatust kõigile vaja! Nii arvas kord Jaakob Liiv.

Vist ongi. Ilma kannatusteta läheb inimene raisku. Võib hakata igavusest rumalusi tegema, kannatusi põhjustama.

Sattusin kord ühe koduõues peetud pulmapeo ajal tagahoovi. Seal oli kaetud laud lastele. Kloun lõbustas neid. Äkki nägin võimsate koerte aediku juures kaht poissi. Üks seisis aedikust kaugemal ja ütles teisele, et see läheks ja pistaks oma käe läbi aediku koerte ette. Lubas väiksemale väga veenvalt, et koerad ei tee midagi, aga sina saad näidata, et oled julge mees. 

Õnneks väiksem kahtles. Jõudsin ta juurde enne, kui ta oma väriseva käe oleks ehk varbade vahelt suurde puuri pistnud. Kui sellest, mis tagahoovis toimus, suurema poisi vanematele rääkisin, jõudis isa kiiresti arvutimängudeni, mida poeg palju vaatab. Seal saab tappa, hävitada, saab palju punkte, kui oled palju tapnud ja hävitanud. See on mäng. Aga seal tagahoovis hakkas mäng muutuma päriseluks. 

Aeg-ajalt kuulen, kuidas keegi ütleb „Sõda on vaja!“. Tavaliselt on ütleja vanem mees ja ta ütleb seda siis, kui on räägitud sellest, milleni rahuaja heaolus elavad inimesed jõuavad. 

Akadeemik Anu Raud ei räägi sõja vajadusest. Ta on aga sageli öelnud, et me vajaksime arengupidurit ja et selle leiutajale peaks andma Nobeli preemia. Oma uue, imeilusa, mõtliku raamatu lõpetab ta palvega – Paistu palvega:

Ma palun, ma palun, ma palun, 

muuda kõik koledus iluks, 

päikeselõõsk jahedaks viluks, 

pimedus valguseks,

lõpud alguseks, 

argus julguseks, 

rumalus tarkuseks, 

laiskus virkuseks, 

hoorus vooruseks, 

tuimus kirkuseks, 

kinnisus siiruseks, 

leigus kireks, 

üksikud ühiseks pereks.

Ja et kõik jaaniussid läheks 

taevalaotusse säravaks täheks.

(Anu Raud, „Kuue ruuduga aken“)

Aga arengupidur? Pisut enam kui kaks aastat tagasi üks arengupidur Hiinas vist leiutati. Selles, kas niisuguse arengupiduri leiutajatele peaks Nobeli preemia andma, peab kahtlema. Selle aasta 24. veebruaril vajutati taas arengupidurit. Seekord Venemaal. Eks saab näha, kas Lääne-Euroopa heaoluriikide ajutistel juhtidel on julgust vajutada sõjale pidurit oma riikidele kalliks mineva hinnaga. Tundub, et paljud on kütuste kallinemise kartuses valmis edasi rahastama hävitaja hävitusmasinat. Las lapsed ja naised, mehed, vanad ja noored surevad, las miljonid kaotavad kodud, kannatavad, peaasi et heaoluriikides odav kütus ei lõppeks. 

Aga meie? Millest meie oleme valmis loobuma? Millistest mugavustest, harjumuspäraseks muutunust? Paljud on paljust loobunud, sest süda on õigel kohal. Mäletan, kuidas ema Theresa kord vastas ühe ajakirjaniku küsimusele, mida see nii paljusid aidanu tahaks öelda Lääne-Euroopa heaoluühiskondades elavatele inimestele. Ema Theresa ütles: „Palvetage endale puhas süda. Need, kelle südamed on puhtad, näevad oma ligimeste häda ja vajadusi.“ Siis tõstis ta oma kõhnad käed silmade ette ja jätkas: „Me oleme pimedad. Me ei näe enam isegi oma lähedal olijate häda. Paluge endale Jumalalt puhas süda!“

Kuidas on meiega? Mida me sellel paastuajal oleme teinud? Kuidas oma ajaga käitunud? Olen soovitanud ja soovitan nüüdki, et me paastuksime nii: vaatame, loeme uudiseid, mis räägivad kannatustest, valust, hävingust vaid nii palju, kui palju suudame kõige selle pärast palvetada. Kui päevas üle viie minuti südamest keskendunult palvetada ei suuda, siis ei vaata ka üle viie minuti päevas uudiseid. 

Pidasime Tallinna Jaani kirikus ligi neli nädalat igal keskpäeval rahupalvust. Kohati oli meid kohal 12. Mõni üksik kord ka poolsada. Kurvalt vähe. Kas paljud kristlased ei usu enam palvete ja eriti ühispalvete jõusse? Ütlevad usutunnistuses küll, et usuvad kõigeväelisesse Jumalasse, aga tegelikult vist ei usu. Paluvad taevaselt Isalt igapäevast leiba, aga varuvad igaks juhuks ülejärgmise aasta jahu. 

Olen koristanud kappe, millesse siit ilmast lahkunud inimesed on kord kogunud kõvasti kraami. Olen näinud liblikaid lendamas, ussikesi roomamas. Osteti kord ja unustati. Osteti siis, kui algas sõda Vietnamis, ja taas osteti siis, kui Afganistanis sõjaks läks. Nüüd ostetakse jälle. Äkki ei läheks hulluks!

Arengupidurit on kõvasti vajutatud. See võiks meid panna enam usaldama Jumalat, otsima rahu sealt, kust seda leiab, ammutama jõudu jumalateenistustelt ja palvustelt, armulaualt, uskuma seda, et Kõigeväeline kuuleb südamest palutud palveid, uskuma ühispalvete muutvasse väesse.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist