Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Väitluskultuurist kirikus

11.11.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Möödunud nädalal vestlesin kirikuvalitsuses hea kolleegiga, kes avaldas arvamust, et kirikus peaks olema rohkem diskussioone ja debatte, eeskätt just teoloogilistel ja kiriku elukorraldust puudutavatel teemadel: kui me üksteisega rohkem räägiksime, oma vaateid selgitaksime ja põhjendaksime, siis oleks vähem erimeelsusi ja vastandlike seisukohtade põrkumisi. Esimese hooga vaidlesin talle vastu ja väitsin, et kirikus nagu avalikus ruumiski käib pidev arvamusfestival, kaitstakse oma seisukohti ja kummutatakse teiste omi, seistakse kirglikult erinevate aluspõhimõtete eest. Tajun mõnigi kord selles lakkamatus arvamusfestivalis osalemist, toimugu see siis (sotsiaal)meedias või päriselus, väsitavana ning otsin kirikust pigem vaikset sisekaemust kui veel rohkem konverentse ja debatte. Ilmselt ei ole ma oma äratundmises üksi.

Olen meie jutuajamisele korduvalt mõelnud ja küsinud, kas ja mis siis on meie kiriklikus väitluskultuuris puudu või üle ning miks mõned tajuvad praegust olukorda sisulise dialoogi puudumise, vaata et vaikiva ajastuna, teised jälle on väsinud vaidlustest, deklaratsioonidest ja petitsioonidest. Kas ja mida saaksime igaüks teha selleks, et meie dialoog Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõikidel tasanditel – alates koguduse kirikukohvist ja lõpetades kirikukogu istungiga – oleks sisukas, teoloogiliselt veenev ja inspireeriv, vaimulikult julgustav, kiriku kui Kristuse ihu suhtes konstruktiivne, üksteist selle ihu liikmetena austav ja armastav?

Esmalt puudutab see loomulikult väitluskultuuri ennast – sildistamisest, solvamisest ja solvumisest hoidumist. Mõne esimese emotsiooni tuules tehtud sotsiaalmeedia postituse kustutamist, selle asemel et seda tuhandete lugejate seas võimendada. Oskust ja tahtmist vabandada ja vabandusi vastu võtta, kui oleme üle piiri läinud. Tõnu Lehtsaare sõnadega: „Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab.“

Kuid lugupidava ja sisuka väitluskultuuri arendamisest ehk olulisemgi on vabaneda dualistlikust maailmavaatest, mille kohaselt iga viimase kui nähtuse kohta siin maailmas ja kirikus on olemas ainult üks õige vastus, arvamus ja seisukoht, ning sellega kaasnevast oponendi demoniseerimisest, tema väljaöeldud argumentide ja põhjenduste taga oleva varjatud vandenõu paljastamisest, mille ilmsikstulek laseb teda paista eriliselt küünilise, jõhkra või salakavalana. Pigem tasuks omaks võtta arusaam, et inimesed, kes näevad asju teises valguses kui meie, ei tee seda puhtast kurjusest või rumalusest, vaid enamjaolt ikkagi soovist maailma, ühiskonda ja kirikut paremaks muuta või seda paremana säilitada. Viimases Eesti Kirikus tuletas politoloog ja kolumnist Alar Kilp meelde üht demokraatia aluspõhimõtet: „Vastasega ollakse eri meelt, ent tunnustatakse tema õigust oma vaadetele ja nende esindamisele. Vastane ei ole riigireetur, rahvavaenlane, kurjuse ja viha esindaja. Rohelistel ja sotsidel on õigus toetada samasooliste abielu, Isamaal ja EKRE-l abielu mehe ja naise vahel.“ Toon mõne näite kirikusisestest diskussioonidest. Kogudused ja vaimulikud, kes on kasutusele võtnud kaksteist aastat tagasi valminud uue kirikukäsiraamatu liturgiakorra, ei ole seda teinud eesmärgist asendada meie kirikus luterlik vaimsus katoliiklikuga või muganduda ajastu moevooludega, vaid püüdest kasutada Saksa ja Skandinaavia luterlike kirikute liturgilise uurimus- ja uuendustöö tulemusi selleks, et muuta jumalateenistust osaduslikumaks, kogudusekesksemaks ning mõistetavamaks. Need, kes on jäänud kasutama vanema agenda jumalateenistuskorda, ei ole seda teinud põikpäisusest, laiskusest või harimatusest, vaid soovist väärtustada ja säilitada liturgilises elus eeskätt järjepidevust põlvkondade vahel ning konfessionaalse usukeele omapära. Ma ei usu, et need kaks seisukohta oleksid omavahel olemuslikus ja lepitamatus vastuolus, pigemini täiendavad nad teineteist.

Soovin kogu kirikule debattide- ja valikuterohkes ajas kainet meelt ja sooja südant, oskust ja tahet näha olukordi ja vaidlusteemasid läbi oma oponentide silmade ning seda, et niikaua kui Jeesus Kristus on meie usu ja kirikuelu kindel alus (1Kr 3:11), ei pea me erimeelsusi ei vältima ega võimendama, vaid suhtuma neisse kui elu ja kasvamise protsessi loomulikku kaasnähtesse.

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)