Esileht » Uudis » Esileht »

Vaimutoit luterlikus kastmes

22.03.2019 | | Rubriik: Esileht

Sõnakuulutajate osaduspäev Tartu Pauluse kiriku krüptis. Illimar Toomet

Tunnistan, et kutsest sõnakuulutajate osaduspäevale Tartu Pauluse kirikus 12. märtsil ei osanud ma midagi arvata.

Tundmata nähtus harali, pea kokkusobimatute ettekannetega. Ja osadus kellega? Nibin-nabin jäänukski minemata. Et aga polnud midagi paremat teha, läksin siiski kaema, mis värk. Ja mis ma näen? Saal oli rahvast täis, tulnuid üle terve Eesti! Ja liiati kolleege, kellest paljud EELKs vett ja vilet saanud ning keda hiljutisel vaimulike konverentsilgi näha polnud. Veidra anomaaliana polnud seal aga mitte ühtegi õrnemast soost vaimulikku (v.a misjonär Anu Väliaho). Naisi oli seal küll, valdava osana ilmikutest, kes mulle küll enamalt jaolt tundmata. Õhkkond aga tundus hubane nii ülasaali kohvilauas kui all krüptis, kus „asjaks“ läks.
Piiskopliku alguspalve järel sai sõna siinpool Emajõge vähe tuntud õpetaja Patrik Göransson, naljatamisi „pagulane Rootsist“. Teema provotseeriv: kumb on kristlikum, kas Rootsi või Eesti? Need, kes (valdavate hoiakute tuules) harjunud alt üles vaatama põhjapoolsetele rahvastele ja kirikutele, said usus pigem üles tõstetud: meie EELK on ikka tasemel! Siiski pani Patrik meie, n-ö eesti tõsiluterlaste taluvuse proovile, soovitades muuhulgas julgelt ja vabalt palvetada neitsi Maarja ja pühakute poole. Miks sellel pinnal pusklemist ei tõusnud, jäigi mulle saladuseks. Ehk anti rootslasele andeks …
Omamoodi imestust ja vastakaid tundeid äratas õpetaja Kristjan Luhametsa ülevaade matusetalitustest Pauluse koguduses, mille arv tundub kaugemalt vaadatuna ulmeline: ligi kaks matust kolme päeva jooksul! Intrigeeriv oli küsimus, kui kaugele võivad ilmalikud matjad minna vaimulike matkimisel. Ja kui ilmalikuks saaks – mitte küll Pauluse koguduse praktika põhjal – timmida kristlikku matust vastavalt tellija ootustele?! Praktikas tundub piir nende kahe, varem vastandliku nähtuse vahel tasapisi hägustuvat. Postmodern?
Õpetaja Aare Kimmeli seletus Pilatuse põnevale küsimusele „mis on tõde?“ oli niivõrd tuntud headuses, et sellele on raske midagi lisada.
Teoloogiatudeng Robert Bunder osutus aga tõeliseks vitamiinipommiks, kes vedas näo naerule vist kõigil kuulajail. Tuleb välja, et vaimutoit luterlikus kastmes kõnetab noori täiega. Let’s go!
Oli hüva aduda, et ilmikud-vaimulikud sulandusid loomulikuks tervikuks, kus igal oma tähtsus. Seda pitserdas lõpus ka armulaud.
Lahkusime ülendatuna rõõmsas tujus. Kas tõesti tuleb terve aasta oodata järgmist korda? See oleks küll ülekohtune lugu. Ehk saaks juba suvel-sügisel järgmise annuse?
Korraldajad Marek Roots ja Kristjan Luhamets ning teisedki said pidet, et ollakse õigel teel. Juba on uusi põnevaid ideid. Aga jäägu need veel saladuseks …
Tiit Kuusemaa

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)