Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vaimustuse vägi

23.05.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Apostlite tegude raamatu teise peatüki alguses kirjeldatakse sündmust, mida me tähistame nelipühana. Toonaste osalejate jaoks oli see täiesti otseses mõttes kõige vaimustavam ja vägevam sündmus elus. Just sellest kogemusest sündis kirik. Arvutud inimesed on läbi ajaloo seda aga taas kogenud ning nõnda on ka kirik taas sündinud.
Vaimustuse vaibudes teevad kõik inimeste ühendused paraku läbi teatavad ebameeldivad arengud. Kõigepealt täituvad need tegelastega, kes näevad just enda isikut, rolli või ametit kõige olulisemana, millega kõik ülejäänud muutuvad asendatavateks, kui mitte päriselt segavaiks. Vaimustuse koha võtab vastutus ja väe asemele astub võim.
Vaimustusest jääb pelgalt mälestus, mida tavaliselt nimetatakse traditsiooniks. Kivinedes ja kibestudes võib see muutuda ka vaimustuse vastandiks. Juba Jeesus on sunnitud tõdema: «Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!»
Teine areng on sama elementaarne ja vältimatu ning osaliselt esimesest tulenev. Doris Lessing sõnastab selle romaanis «Shikasta» nõnda:
«Ka kõige põgusam ajaloouurimine näitab, et eranditult iga grupp jaguneb ja jaguneb siis uuesti nagu amööb ning ei saa sinna midagi parata, aga kui see juhtus, saatsid seda alati sellised hüüded, nagu «reetur», «reetmine», «mässukatse» või muu sellesarnane arutu müra.»
Vastutuse ja võimu tasuta kaasanded on vihkamine ja variserlus. Väe tajumisest sünnib isiklik otsus muuta vabatahtlikult oma arusaamu ja tervet elu, variserid kuulutavad kõigile kohustuslikku dogmaatikat ja moraali. Vaimustus teostab ennast omakasupüüdmatus ligimesearmastuses, variseridel saab sellest kalkuleeriv heategevus.
Taas Jeesuse sõnadega: «Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete.»
Vaimustuseta usus pole enam õiget väge ja rõõmu tõe üle, millest Paulus räägib oma armastuse ülemlaulus, jäävad vaid nukrad ja mannetud vaidlused vale kummutamiseks.
Umberto Eco kirjutab «Noore romaanikirjaniku pihtimustes»: «Paavst ja dalai-laama võivad aastaid vaielda, kas Jeesus Kristus on Jumala poeg, kuid mõlemad (kui nad on hästi tuttavad kirjanduse ja koomiksiraamatutega) peavad tunnistama, et Clark Kent on Superman ja vastupidi.»
Eco toob selle näite, kirjeldamaks kummalist tõika, et meil on kirjanduslike tegelaste tegelikkust sageli kergem omaks võtta kui ajalooliste isikute oma. Aga seda näidet saab ka laiendada.
Ikka kipub olema nii, et pigem suudame kokku leppida kirjapandud seadustes, mis meile eriti korda ei lähe, kui selles, mis on tegelik ja tervet meie elu puudutab.
Kui ka usklike seas asi nõnda kaugele jõudnud, eks siis tule oodata uut nelipüha, mis kiriku vaimus ja väes uuesti sünnitaks.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)