Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vaimustav kogemus lootus

03.06.2009 | | Rubriik: Kolumn

Ammuilma peaks olema selge, et vaidlustes võib selguda mis tahes, aga mitte tõde. Sest iga väite loogika saab kummutada, iga tundeväljenduse siiruse kahtluse alla seada, igas teos otsida varjatud tagamõtet. Mõni evolutsioonibioloog on väitnud, et just erakordselt arenenud võime valetada ja petta on inimese kui liigi edukuse alus.
Lootuse festivali ja selle peaesinejat võeti Eesti peavoolu meedias vastu ilmse skepsise ja irooniaga. Parimal juhul peeti seda üsna korralikuks muusikaürituseks, mis tänu Tallinna meeri avasõnadele sai lisaväärtusena poliitilise meki. Grahamit ennast nimetati eputrillaks, kelle kuulutuses kipuvad segi minema Jumal ja ta enda hinnaline isik. Toodi välja, et evangelisti on mujal maailmas kritiseeritud tema avalduste eest islami aadressil ning et terroristidega võitlemiseks on ta lausa massihävitusrelvade kasutamist soovitanud. Loomulikult ei unustatud mainida, et kalleid autosid ja riigipeade seltsi armastava kuulutaja juhitud Billy Graham Evangelistic Association’i aastakäive on väidetavalt miljardi krooni ringis, mis paneb pika puuga enamikule Eesti ettevõtetele ära.
Läbi ajaloo on küsitud, kuidas ikka ära tunda seda õiget kristlikku jumalakogemust, usku ja vaimu. Kõik meie kogemused on ju subjektiivsed ning sõltuvad tõlgendamisest. Ma olen elanud nii Rahumäel Kaevu tänavas kui Sirbi trammipeatuse lähedal Vasara uulitsas, ühe jaoks on need vaid nimetused, teine teeb nende põhjal järeldusi paiga elukvaliteedi kohta.
Õpetatud dogmadeloolased väidavad, et juba antiikses kirikus kujunes välja kolm kriteeriumi õige jumala- ja usukogemuse, eelkõige aga õige Vaimu eristamiseks valest. Esiteks peab õige Vaim olema apostellik, s.t tagasi viidav Jeesuse ning tema esimeste õpilasteni. Teiseks rõhutati, et õige Vaim vabastab, kirikule usaldatud võtmete meelevald seisneb eelkõige pattude andeksannis, mitte ristiinimeste allutamises välistele seadustele, kristlus on lunastusreligioon. Ning viimaks, et õige Vaim ühendab kirikut, mitte ei lõhesta. Apostellik ja lunastav evangeeliumi sõnum toob leppimise, mitte tüli.
Praktikas kujunesid neist kriteeriumidest välja esiteks Uue Testamendi kaanon kui apostellike tunnistuste kogumik, mille alusel saab iga kuulutaja Vaimu omamise pretensiooni ehk vaimustust kontrollida. Teiseks vaimulik amet, alguses just piiskopiamet, mille funktsiooniks on jumalikus meelevallas jagada pattude an­deksandi ning jälgida, et Jumala kogudus seisaks apostlite õpetuses ega oleks allutatud orjastavatele inimlikele korraldustele ja seadustele. Näiteks säilitaks sõltumatuse riigist ja selle ideoloogiaist, olgu need poliitilised, usulised või rahvuslikud. Ja viimaks usutunnistus kui tekst, mis sõnastab ühise ja ühendava kristliku õpetuse tuuma lühidas vormis ja mida saab seetõttu kasutada eriarvamuste lepitamiseks.
Franklin Grahami kuulutus on ilmselt piibellik, selle tuumaks lunastus Jeesuses Kristuses, ning Eestis suutis evangelist vähemalt korraks hulga kirikuid ja konfessioone panna ühiselt ja eriarvamusi kõrvale jättes tegutsema. Alul nimetatud põhjustel pole kõiki kahtlejaid loomulikult võimalik ümber veenda. Nii nagu pole loota, et kõik kristlased armastaksid sääraseid massiüritusi, sest usukogemus pole neile mitte rütmimuusika abil ühiselt lakke kruvitud emotsioonid, vaid midagi väga isiklikku ja intiimset. Mida keegi vaimustavaks peab. Ka kõik rokkmuusika austajad ei käi staadionikontsertidel.
Lisaks saab nimetatud kriteeriume üksteise vastu välja mängida. Nii Eestis kui laiemalt võib näha, kuidas kirikuis peetakse ägedaid vaidlusi, kus üks pool süüdistab teist pühakirja aluse hülgamises, kuigi ilmselgelt on kõneks hoopis pühakirja tõlgendamine. Tõlgendatakse aga mõlemal poolel ja vähemalt mingis osas on need tõlgendused subjektiivsed. Süüdistatud omakorda vastavad etteheitega, et nn piibellike aluste eest seisjad püüavad tegelikult lunastususust taas seaduseusku teha, kuigi kristluse taandamine moraaliõpetuseks oli ka klassikalise liberaalse teoloogia peamine häda. Kolmandad aga ohivad, et sääraselt tülitsedes on kiriku ühtsus ära pilatud, kuigi seda ühtsust ei pea ilmtingimata eriarvamuste puudumisena ette kujutama. Neitsistsünd võib ühe jaoks olla kristliku usu vundament, ent teine leiab, et siis pole ka püha Paulus kristlane, sest tema kirjades sellist teemat ei leia.
Nelipüha sõnumiks on paratamatult ka see, et niipea kui püütakse Püha Vaimu defineerida kas siis metafüüsika raames või seda institutsionaliseerida, olgu pühakirja, vaimuliku ameti või usutunnistuse kaudu, läheb midagi olemuslikku kristliku usu jaoks kaduma. Seegi on põhjus, miks kirik on alati uuenev. Kristliku juma­la-, usu- ja vaimukogemuse eripära võtab kõige paremini kokku mõistagi Jeesus ise: «Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.»
See teadmine võiks sisendada lootust ka siis, kui vaidlustes tõeni ei jõuta. Ja lootus on vaimustav kogemus.


Urmas Petti

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)