Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vaimust äratatud ja joodetud

26.05.2004 | | Rubriik: Jutlus

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Kürenee pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: «Mis see küll peab olema?» Mõned aga ütlesid pilgates: «Nad on täis magusat veini!»
Ap 2:1-13

Jeesuslapsest on käibel ilus legend: väike Jeesus oli teiste lastega koos mängimas, vooliti savist linnukesi. Igaüks voolis, nagu oskas. Seal nad seisid üksteise kõrval maas, mis neist muud oodata. Aga kui Jeesus oma linde voolis, juhtus ime: need tõusid lendu.
Legendid jäävad legendideks ka siis, kui need on ilusad. Nende tõepärasust ei saa kontrollida. Ja siiski on koos selle legendiga käibel läbitunnetatud tõde: Jumal on ainus, kes loob elu.
Sageli kurdame, et meie kogudustes on liiga vähe elu. See väljend on muidugi vigane, sest elu ei saa olla palju ega vähe, vaid seda kas on või ei ole. Just seda tulebki silmas pidada, kui oma koguduste ja iseendi usuelu Jumala tegude valgusesse seame, nagu ülaltoodud nelipüha sündmus selle valguse ka seekordsete pühade eel meile on paista lasknud.
Viiskümmend päeva pärast paasapühi kogunesid juudid Jeruusalemma taas pühi pidama. Tuldi varase lõikuse pühaks, Issandale uudsevilja ohverdama. Kõikjalt saabunute hulgas oli ka juute hajuvil olevatest juudikogudustest. Ent oli ka Kristuse jüngreid ja nende poolehoidjaid, keda ellu virgunud Jeesuse ligiolu mitme nädala vältel ja Issanda taevassevõtmise järgne eriline ootus 10 päeva jooksul kokku liitnud oli. Seda ootust oli raske sõnastada, aga sellele andsid kaalu Jeesuse enda julgustavad ja kinnitavad tõotused.
Jüngrid olid ootel. See oli ootus, tulvil katsumusi. Keset juudiusuliste vaenanguid tuli teha paratamatu valik, kas alistuda hirmule surma ees või pidada olulisemaks tõotusi mingi imelise pöörde saabumisest, tõotusi seni veel tundmatu Vaimu – trööstija Vaimu – saabumisest?
Kirjasõna meie ees ei kirjelda inimlike kahtluste keerdkäike. Küll antakse siingi lahendus. Jumal täidab tõotused. Ta saadab oma Vaimu. Jumal annab võimaluse avastada igaühe enda jaoks, et Ta on elav reaalsus. Jumala tõde tühistab kõik kahtlused ja eksimõtted. Tema vägi liidab kartlikud ootajad jõuliseks ühenduseks. Tema juuresoleku mõjul muutuvad pelglikud varjuhoidjad julgeteks tunnistajateks. Temaga kaasneb üksmeel sel määral, et selles maailmas valitsev Paabeli keeltesegadus pole enam tõkkeks inimese teel inimese juurde.
Kõrvaltvaatajale võis tunduda, et inimesed on jaburaks läinud, otsekui joobunud. Siis aga selgitas apostel Peetrus oma sõnavõtus, et kõik on kooskõlas pühakirja ettekuulutustega Jumala Vaimu väljavalamise kohta oma rahvale. Jumala riik on patusele inimesele sedavõrd ebatavaline, et tema põhitõed peavad meile sageli avanema ebatavalisi teid mööda. Eesmärk on aga selgus, arusaadavus ja kord, mitte anarhia.
Vaim tuleb tuulena, mis puhastab ja värskendab ja kõik liikvele lükkab. Vaim tuleb tulena, mis süütab, soojendab ja valgustab. Vaim tuleb innustajana, mis äratab uued igatsused ja lootused, annab unistustele tiivad ja aitab meil rakendada seni avastamata võimeid.
Vaim äratab täisväärtusliku elu. Need, keda rahuldavad ainult poolikud tulemused ja kes peavad just pealiskaudsust kainuseks ning normaalseks, võõrastavad perfektsust, olles alati valmis alavääristama kõike, mis tõeliselt hea ja täiuslik.
Kui sageli nimetame oma usuelus mugavust, enesearmastust ja leiget pinnapealsust õigeks luterlikuks kainuseks. See on viga. Mis oleks saanud ajaloos, kui ristiusu levik, kasv ja puhastamine samasuguse «kainuse» hooleks oleks jäetud? Võiks samahästi küsida, mis või kus oleks ristikirik (või kas seda veel üldse oleks), kui poleks olnud vaimustatuid ja «joobunuid», nii nagu olid apostlid Peetrus ja Paulus, püha Franciscus, M. Luther, krahv Zinzendorf, J. Wesley, ema Teresa ja paljud-paljud teised?
Olla avatud Jumala Vaimule tähendab sageli ujuda vastuvoolu. Püha Vaimu läbi jõuame Kristuse tundmisele. Siis ei ole me enam üksi, kui meil tuleb vastu seista kiusatusele usaldada jumalatut maailma rohkem kui Jumalat, kelles on pääsemine ja elu. Aamen.
Kalle Mesila,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)