Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vaimulikuks teenimiseks valmistudes

12.02.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Pastoraalseminar korraldas eelmisel kuul kolmest esimesest kursusest osavõtjate kokkusaamise. Aastatel 1995–1998 läbis pastoraalseminari 21 teoloogiahariduse omandanud õpetajakandidaati, kes soovisid asuda EELK teenistusse. Nad olid õppinud Tartu ülikoolis, usuteaduse instituudis või omandanud hariduse välismaal. Seminari juhatajaks oli tol korral baltisaksa õpetaja Paul Gerhard Hoerschelmann, kes koostas õppekava praktilise teoloogia ainetest.
Kolmest esimesest rühmast on nüüdseks mitmed lahkunud Eestist või vaimulikust ametist. EELK kogudustes, kaitseväes või vikaarvaimulikuna teenib nendest rühmadest 13 inimest. Seminari vilistlaste kokkusaamisele kogunes neist kuus vaimulikku.
Üheks kokkusaamise põhjuseks oli saada tagasisidet tollasest õpinguajast, kuulata, millistes distsipliinides oli vajakajäämist või kuidas võiks praegu seminaris tööd paremini korralda. Palju on ju vahepeal muutunud. Tartu ülikoolis on luterlik õppetool oma tegevuse ammu lõpetanud ja usuteaduse instituut muudetud rakenduslikuks kõrgkooliks. Pastoraalseminar aga korraldab kutseõpet EELK preestriameti kandidaatidele ja ettevalmistust diakonieksamile tulijatele.
2013/2014. õppeaastal annab pastoraalseminar kõikidele seminari läbinud ja ordinatsiooni saanud vaimulikele võimaluse oma rühmaga kohtuda. 18 aasta jooksul on pastoraalseminaris õppinud 119 seminaristi, kes küll kõik enam EELKs vaimulikuna ei teeni. Saadame kutsed kokku tulla ning loodame aktiivset ja sisutihedat osavõttu.
Pastoraalseminari sisseastumis- ja lõpueksam sooritatakse peapiiskopi ja konsistooriumi ees. Üheltpoolt kuulub seminar usuteaduse instituudi struktuuri, teisalt aga annab õpingutele hinnangu kirikuvalitsus. Seega puudutab seminari õppekava ja korraldus kogu kirikut.
Vaimulike teenimisest oleneb kiriku maine, vaimsus, kompetentsus. Preestriametile pühendumine, teenimine armastuses ja sõna kuulutamine ning sakramentide jagamine usus ja siiruses on kogudusele nähtav.
Kindlasti on selles ametis vajalik piisav teoloogiline ettevalmistus, kuid samavõrd oluline on sobiv kutseoskus. Senise praktika põhjal võib väita, et praegusel koguduse vaimulikul on vaja teadvustada, et ta on tippjuht. Et ta peab pöörama tähelepanu suhtlemisele koguduseliikmetega, aga ka kogukonnas elavate inimestega. Ta peaks olema avatud oikumeenilisele tegevusele, aga kindel oma kiriku õpetuslikes põhimõtetes. Koguduse vaimulikul tuleb olla hooliv hingehoidja, kes vajadusel külastab kodusid ja tunneb inimeste tegelikke vajadusi.
Seda kõike on tõesti palju. Meie kiriku vaimulikud, aga ka vaimuliku kutseks ettevalmistujad vajavad eestpalvetoetust ja head sõna. Veel näen vajadust toetada mentoreid, et nad vastutustundlikult ja ausalt juhiksid tähelepanu teenimiseks valmistujate vajakajäämistele ning samas tunnustaksid nende tublit tööd.
Piiskop Johan Kõpp kirjeldab «Mälestuste radadel» värvikalt oma gümnaasiumi lõpueksameid 19. sajandi lõpuaastatel Riias, mille sooritamise järel anti talle õigus ülikoolis teoloogiat õppida. Huvitav on lugeda ka Herbert Kuurme märkusi 1938. a konsistooriumi eksamilt, mis kestis tol ajal kolm päeva. Vaja oli kirjutada jutlus ja kirjand, kontrolliti teadmisi dogmaatikas ja eetikas, tundma pidi eesti ilukirjandust. Küsimusi esitati laste- ja noorsootöö kohta, misjonitööst jpm. Pikad ja väsitavad eksamipäevad. Aukartustäratav põhjalikkus vanemal põlvkonnal.
Kuidas tänapäeval korraldada vaimulikukandidaatidele kogudusepraktikat ja õpet pastoraalseminaris? On ju kirikule esitatavad väljakutsed muutunud. Vilistlaste kokkusaamine annab ehk värskeid mõtteid ja soovitusi, kuidas mentorid ja seminar saaks tõhusamalt praktikante toetada, et tänuväärses vaimulikus teenimises tunda rõõmu ja olla püsivad. Tuleme kokku ja jagame kogemusi. Oleme ju üks Kirik ühise eesmärgiga.
Soone,Einar

 

 

 

 
Einar Soone,
piiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)