Vaimulikud omaette

23.–24. jaanuarini Nelijärve puhkekeskuses kogunenud sadakond EELK vaimulikku tundsid rõõmu ühisest ajast väljaspool argirutiini.

„Eks see koosolemine ole ikka kõige olulisem,“ arvab vaimulike konverentsi juhatuse esimees, Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel. Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp jääb nõusse: „Suurim väärtus on, et saadakse kokku ja hoitakse vastastikku hinge.“ Tema sõnul võimaldab vaimulikkonna tippsündmus panna hetkeks igapäevatoimetused kõrvale ja keskenduda sellele, mis viib edasi.
Konverentsi juhatus koosseisus Urmas Nagel, Jaak Aus, Kristel Engman, Triin Käpp ja Kaido Soom on seda meelt, et Nelijärve sobib ideaalselt nii geograafilise asupaiga kui ühistranspordi kättesaadavuse poolest.
„Asukoht on ilus ja toit suurepärane,“ loetleb õp Käpp. Õp Engman joonib alla rõõmu osavõtjate rohkusest. Kui arvestada, et EELK ca 140 tööjõus vaimulikust jõudis Nelijärvele sadakond (osavõtjaid 122 koos külalistega), siis saab seda heaks saavutuseks arvata.

Kirik ja rahvas
Esimese konverentsipäeva läbivaks märksõnaks oli rahvuslus. Avaettekandeks sõna saanud Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir rõhutas, et rahvuslus on osa meie identiteedist. Tema sõnul seostub rahvus alati selgelt konkreetse kultuurikontekstiga ning temasse on sisse kirjutatud soov säilitada oma ainulaadsust. Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita. “Eestluse üheks mootoriks on rahvuskirik,“ toonitas Piir, lisades, et ei pea silmas üksnes luteri, vaid ka õigeusu kirikut, mis on aidanud rahval koos püsida. Ka keerulistel aegadel. Ka väljaspool Eestit.
Dr Priit Rohtmets selgitas oma ettekandes kristluse ja rahvusluse erinevaid käsitlusviise ja praktikaid, vaadeldes rahvusluse mõistet religioossest aspektist. Rahvuse kui nähtusega põhjalikult tegelnud kirikuloolane nentis, et mõistet üheselt sõnastada on raske, kui mitte võimatu.
„Vaidlus puudutab lätteid. Otsitakse vastust küsimusele, kui vanad nähtused on rahvuslus ja rahvas,“ tõmbab ta kuulajad pingevälja, lisades, et rahvusluse analüüsimiseks, just Eesti kontekstis, on võimalik kasutada poliitilise ja kultuurrahvusluse mudelit. Kohati on need teineteist välistavad, aga vahel ka esinevad põimunult.
Meie kultuurrahvusluse taust tuleneb pikast oma riigi puudumisest. Kui nõukogude perioodil oli domineeriv kultuurrahvusluse motiiv, siis tänapäeval on Rohtmetsa sõnul täheldada märke poliitilise rahvusluse tõusust. Rohtmets lõpetas viitega Johan Kõpule, kelle meelest peab kirik ühiskonnas rahvuslust mõtestama, sest kirik ja rahvas tunnistavad samu väärtusi.

Usklikuna sekulaarses ühiskonnas
Rahvusluse ja kiriku seosed võeti kõneks ka Kaido Soomi juhitud vestlusringis, kus oma mõtteid jagasid diplomaadina Eesti riiki Stockholmis esindav vikaarõpetaja Kristel Engman, kaitseväe peakaplan major Gustav Kutsar ja Tartu praostkonna praost Ants Tooming.
„Võõrsil tuntakse ennast tihti rohkem eestlasena kui kodumaal,“ tunnistas Engman, lisades, et näeb kirikul võimalust olla juhtival positsioonil eestlaste koondamisel väljaspool Eestit: „Kuna kirikul on, mida oma rahvale pakkuda ja ka selleks vahendid, siis peaksime neid leidlikumalt kasutama.“ Vaimuliku ja diplomaadina näeb ta arengut ühiskonnas suurema sekulariseerumise suunas, mis loob omakorda väljakutse kirikule.
„Minu jaoks on kogu elu olnud seotud rahvuslikkuse ja usklikkusega,“ rõhutas praost Tooming, tunnistades, et alles täiskasvanuna on ta õppinud nägema, et kõigil ta sõpradel pole see nii. Vastuseks saalist tulnud küsimusele vastas Tooming, et jah, ta tajub, et rahvusluse rõhutamisele on tunda tagasilööke, aga ei ole tunnetanud sellist suhtumist vaimuliku ametis.
Milline on Eesti ühiskonna kaitsetahe ja selle seos rahvuslusega, vaagis peakaplan Kutsar. Kui 80% elanikkonnast on nõus, et riigikaitsesse peab panustama, siis protsent langeb oluliselt, kui küsida, kas küsitletav isiklikult on valmis Eesti riiki ohu korral kaitsma.

Diakoonia luterluses
Teise päeva tõmbas mõjusalt käima külalislektori, Norra piiskopi Atle Sommerfeldti ettekanne, kus esineja käsitles diakooniat kui teenimist tõrjutute keskel ja ühes tõrjututega. Ta tunnistas, et kuigi enamasti ei kuulu mõiste diakoonia Martin Lutheri teoloogia käsitluste põhiteemade hulka, oleks ekslik oletada, et see ei pälvinud Lutheri tähelepanu.
„Luther mõistis, et lisaks üldisele kutsumusele, mis kehtib kõigile ristitutele, vajab kirik teenimisametit,  mille eriliseks vastutuseks on julgustada inimesi vastama diakoonia kutsele ning seda väljaspool kirikut toimuvat liturgiat korraldada ja ellu viia. Ta tahtis rajada organiseeritud diakooniaametit sarnasel kombel, nagu see oli algkirikus,“ selgitas piiskop Sommerfeldt, lisades, et diakoniamet ei olnud Lutheri silmis mitte preestriks saamise ettevalmistav aste, vaid iseseisev teenimisamet.
Kirikuvalitsuse projektihaldur diakon Annely Neame rõhutas oma ettekandes „Rahaliste ressursside juhtimine EELKs“, et EELK kui organisatsioon peaks suutma ennast ilma kõrvalise abita üleval pidada. Igal koguduseliikmel lasub vastutus, sest kiriku toimetulek sõltub liikmeannetustest kogunenud summast.
Juba aastaid on konverentsi oodatuimaks sündmuseks aasta vaimuliku valimine, kelleks tänavu sai Leevi Reinaru. Piiskop Tiit Salumäe, kes ametivenna tiitli saajaks esitas, hindab õp Reinaru pühendumust missioonile.
Liina Raudvassar

Pildigalerii: