Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 4.

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

4.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Õpiväljundid ja väljundipõhine õpe
Väljundipõhiseks õppeks nimetatakse õpet, milles pööratakse suurt tähelepanu õpiväljunditele ning mille struktuur ja komponendid määratletakse lähtudes oodatavatest õpiväljunditest. Õpiväljundid tähistavad neid teadmisi ja oskusi, aga ka hoiakuid, mida õppija peab teatud aja jooksul omandama ning olema võimeline demonstreerima.
See ei tähenda sisendi (mineviku akumuleerunud teadmised, õppejõud, õppijate eelteadmised, eriala või aine ajalooliselt kujunenud struktuur ja esitamise loogika) unarussejätmist. See ei tähenda ka seda, et varem olid asjad halvasti ning nüüd ametnikud, eriti veel euroametnikud, tulevad ja ütlevad, kuidas peab ja kuidas on õige ja hea. Väljundipõhisus on alati olnud, näiteks keeleõpe on olnud väljundipõhine juba aastakümneid.
Õpetajal on alati mingi ettekujutus sellest, mida ta tahab, et tema õpilased saavutaksid, oskaksid, suudaksid. Õpetajal on muidugi ka ettekujutus sellest, mida tuleb õpetada ehk mis teadmised, oskused ja hoiakud tuleb edasi anda. Õpetajal on tavaliselt ka ettekujutus sellest, kuidas õpet tuleks teha. Nii et need kolm – sisend, protsess ja väljund – on alati olnud.
Väljundipõhise õppe keskmes on õppija ning õppimine. Õpetaja ja õpetamine, ainesisu ja meetodid, õppekava ja lühidalt kõik muu on selle keskme teenistuses. Ainepõhise lähenemise korral õpetab õpetaja ainet, väljundipõhise lähenemise korral õpilast. Õppe eesmärkides kirjeldatakse seda, mida õppejõud kavatsevad õpetada, õpiväljundites sõnastatakse see, mida õppejõud loodavad, et õppija on õppinud pärast õppe edukat läbimist.
Piltlikult öeldes on sisendipõhise õppe puhul õpetaja seljaga liikumissuunas, vaatab, mida talle on õpetatud, ning õpetab seda edasi oma õpilastele. Traditsiooni ustaval edasiandmisel on see oluline. Samas ei tarvitse edasiantav ainesisu muutunud ajas ja ruumis enam oluline olla, teisalt võivad saada oluliseks hoopis uued asjad, mida seljaga nende poole seistes ei näe.
Väljundipõhise õppe puhul on õpetaja näoga liikumissuunas ning püüab näha seda, millised peaksid olema tema õpilased tulevikus. Ta ammutab küll talle edasiantust, kuid lähtub eelkõige aja ja ruumi poolt tema õpilaste ette seatud vajadustest ja nõudmistest. See on äärmiselt oluline selleks, et õpilane saaks asjakohaselt ette valmistatud, samas võib sellisel moel midagi olulist jääda edasi andmata ning õppesisu võib liiga palju hakata sõltuma lühiajalistest hetkevajadustest.
Sisendipõhisus <-> väljundipõhisus moodustavad siin järjekordse pingevälja.
Õpiväljundite sõnastamine on muu hulgas harjutus selleks, et täpsemalt enda jaoks sõnastada see, mida tehakse. Isegi kui seejuures midagi ei muudeta, on selline teise vaatenurga kasutamine kindlasti kasulik, sest aitab oma sageli rutiiniks muutnud tegevusi paremini teadvustada.
Õppejõul tuleb õpiväljundeid sõnastades läbi mõtelda:
– mida peaks lõpetaja teadma, oskama ja suutma,
– kellena ja kus peaks ta edasi tegutsema,
– mida ja kus võiks ta edasi õppida.
Sellest lõpetajat iseloomustavast teadmiste, oskuste, hoiakute ja valmisolekute kogumist tuletatakse seejärel meetodid ja kriteeriumid, mille abil kontrollida ja hinnata nende saavutamist. Hindamisest tuletub õpetamismetoodika ning õpetatavate ainete maht, sisu ja omavahelised seosed.
Õpiväljundite sõnastamiseks on vajalikud teatud eeldused.
Tuleks läbi mõtelda ning luua mingi ettekujutus sellest, kelle huvid ja vajadused on seotud kõnealuse õppega.
Nendeks huvirühmadeks on:
– institutsioon (kool, juhtkond, õppejõud),
– eriala/aine/koolkond/traditsioon,
– õppijad,
– ühiskond / tööandjad / muud huvirühmad.
Teoloogia puhul tuleb võtta arvesse, et kirik on üks huvirühmadest, olles peamine, kuid mitte ainus tööandja ning peamine, kuid mitte ainus õppe rahastaja. Teised huvirühmad ja koostööpartnerid peavad siin saama võimaluse osaleda oma huvide ja vajaduste väljendamise kaudu õpiväljundite sõnastamises. Seega ei saa kirik ainukesena dikteerida, milline peaks olema teoloogilise kooli lõpetanu. Siin avaldub järjekordne pingeväli teoloogiaõppe ja vaimuliku koolitamise juures – kiriku huvid ja vajadused <-> teiste huvirühmade huvid ja vajadused.
Tuleks läbi mõtelda ning luua endale ettekujutus õppeks vajalikest vahenditest ehk ressurssidest ning tingimustest nende ressursside hankimiseks ja sihipäraseks kasutamiseks. Nendeks ressurssideks on:
– õppejõud,
– tudengikandidaadid,
– materiaal-tehniline baas,
– õppevahendid,
– rahalised ressursid (nt õppemaksud, riiklik koolitustellimus, stipendiumid).
Millist õpet ja millises koolis me siis vajaksime? 2007. aasta vaimulike konverentsi ühe töörühma (EELK arengukava: vaimulike ettevalmistus (kogudusetöös vajalik kompetents)) tulemustes jäi jõuliselt kõlama mõte, et vaimulike ettevalmistuseks oleks vaja kloostri tüüpi kooli.

Allan Kährik,
Tartu Ülikooli doktorant