Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 2.

27.08.2008 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

2.
(Algus EK nr 33, 20.8.08.)
Milles seisneb professionaali meisterlikkus?
- Tal on selge ettekujutus oma professioonist ning selle panusest ühiskonnale,
- on välja arendanud oma unikaalse metodoloogia,
- valdab vajalikke tööriistu (teadmisi, oskusi) ja vahendeid, et täita kriteeriume, mida professionaalile esitatakse,
- on kursis muutustega oma valdkonnas,
- rakendab valdkonna uusi teadussaavutusi,
- tegeleb arendustegevusega,
- laiendab pidevalt oma teadmisi ja oskusi,
- lahendab probleeme uuenduslikult,
- kasutab tagasisidet ja hinnanguid efektiivselt,
- teeb aktiivset koostööd oma töökaaslastega ning kolleegid tunnustavad teda kui eksperti,
- vastutab ise oma praktilise tegevuse ajakohasuse ja asjatundlikkuse eest ning hoolitseb selle tagamiseks vajaliku pideva professionaalse enesearendamise eest (Karm 2007, lk 17).
Seda kirjeldust võiks muidugi jätkata, aga juba praegu on siin iseloomustatud ideaalprofessionaali. Sellega kipub olema nii, et ühelt poolt on meie kirjeldatud ideaal pahatihti pelgalt see, mida meie ise usume olevat ideaali, ning teisalt tekitab igasugune ideaalikirjeldus koos nõudega selline olla või selles elus selliseks saada enamikus inimestes paraja alaväärsustunde.
Professionaalse vaimuliku koolitamise puhul ongi üldjoontes võimalikud vähemalt kaks omavahel vastandlikku strateegiat.
- Alguses tuleb kirjeldada täiuslikku ja laitmatut vaimulikku ning seejärel püüelda tegelikus koolitamises selle ideaalse eeskuju suunas.
- Alguses tuleb kirjeldada kiriku peamisi ülesandeid ja probleeme ning seejärel püüelda selle poole, et valmistada ette neid ülesandeid täitvad ja probleeme lahendavad vaimulikud.
Ideaalset inimest, ka ideaalset vaimulikku pole olemas. Meie ideaalikriteeriumide järgi ei kvalifitseeruks ilmselt ka Jeesus. Teisalt on ideaalsel vaimulikul lõpmatu arv ideaalseid omadusi. Kõike niikuinii ei suudaks üles tähendada ja kirjeldus muutuks lõpuks üpris mõttetuks. Ülesannete sõnastamine ning probleemide kirjeldamine on pisut lihtsamaks teeks edasi. Ebatäiuslikud inimesed täidavad ülesandeid ning lahendavad probleeme loodetavasti nii hästi, kui nad seda vähegi oskavad ja suudavad.
Siin tõstatub küsimus, kas meile on tarvis täiuslikkusele pretendeerivat vaimuliku ettevalmistamise süsteemi, mis toimib igal ajal ja igas kohas. Või vajame ettevalmistust, mis on seotud konkreetsetele ülesannetele täitmisviiside ning probleemidele lahenduste otsimisega siin ja praegu (või paari lähema aastakümne perspektiivis)? Üks võimalik vastus on, et me vajame mõlemat – maailm ju pole must-valge. Vaja on nii ideaali kui ka konkreetset tegevust ülesannete täitmisel ning probleemidele lahenduste otsimisel.
Kui küsida, kummast alustada, siis jään ma jällegi vastuse võlgu. Osa meist alustaks idealistidena ideaalvaimuliku sõnastamisest, teine osa pragmatistidena ülesannete täitmisest ning probleemidele lahenduste otsimisest. Minu arust on oluline pigem see, et need kaks oleksid toimetamas üheskoos ja mitte teineteise vastu. Siin tõuseb esile järjekordne idealistliku <-> pragmatistliku vaheline pingeväli, mille lahendamise (s.t lõhkumisega) läheb kaotsi midagi väga olulist.
Professionaaliks kujunemise klassikaline tee näeb ette, et esmalt omandatakse eriala teoreetilised alused ja põhiteadmised, sellele järgneb praktika ning asumine praktilisele tööle. Tänaseks on selle kõrvale järjest rohkem tõusmas vastupidine liikumine, kus alguses toimub praktika (s.t kogemus) ning seejärel selle kogemuse üle reflekteerimine, kogetu süstematiseerimine ning seostamine teoreetiliste käsitlustega.
Igati loomulik oleks siis ka neid kahte teed vaadelda koos ning teineteist täiendavatena – eks see on selline muna ja kana küsimus ning tegelikult ühtlasi ka järjekordne pingeväli: teooria <-> praktiline kogemus. Kui pole kogemust, siis teooria ei haaku. Kui pole teooriat, siis kogemus võib jääda märkamata ning mõistmata.
Professionaali eriala-, kutse- ja ametikoolitus
Professionaalsuse eelduseks on tavaliselt edukalt läbitud erialakoolitus. Eriala õpitakse kutsekoolides, rakenduskõrgkoolides ja ülikoolides, kus inimene omandab teadmised ja erialase mõistmise ning saavutab erialased oskused. Vaimuliku puhul on erialaks teoloogia. Meie kiriku erialakoolitus toimub valdavalt EELK UIs, vähemal määral ka TÜ usuteaduskonnas, Tartu Teoloogia Akadeemias, väga harva metodisti seminaris ning aeg-ajalt mõnes välismaa ülikoolis või seminaris.
Kutse omistab professionaalile tavaliselt kutseliit. Valdkonna professionaalid moodustavad kutseliidu ning kutseliit annab oma tunnustuse vastavale kutsestandardile, mille nõuetele professionaal vastama peab. Kutse juures on põhiline kutse-eetika, mille põhipunktid on tavaliselt välja töötatud näiteks eetikakoodeksina. Igal kutsealal on vajalik oma eetikakoodeks, mis arvestab spetsiifilisi probleeme, mida peab sellel kutsealal töötades oskama eetiliselt lahendada.

Allan Kährik,
Tartu Ülikooli doktorant

3 Kommentaari artiklile “Vaimuliku valmimisest ja tema professionaalsest koolitusest. 2.”

  1. Anonüümne ütleb:

    tark, hea, aus, truu, usklik, mõistlik… Ja mida selleks teha, et ta selliseks saaks, tuleb parandada, täiustada, püüda, üritada… Mis haige hülgemöla see on? Nagu Brežnievi kõne! Ja viimaks veel tohutu avastus, et vaimuliku puhul on erialaks teoloogia. Ja nii madala intelligentsiga inimene on juba õppinud teoloogiat ja teeb doktoritööd?! Tule taevas appi! Ei noh, ei tahaks ju halvasti öelda, aga Issand Jumal kuidas see saab olla võimalik!!!

  2. Anonüümne ütleb:

    kes paneb umbes samasugust teksti – Thomas Andreas Chysostomus Põder.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)