Vaimulike konverents tulekul

Mind puudutas mõni aeg tagasi Gilbert K. Chestertoni mõtisklus kristlikust eetikast. „Kristliku eetika jõud on uutmoodi tasakaalu avastamises. Paganlus oli sirgjooneline ja sümmeetriline nagu marmorsammas. Kristlus on hiiglasuur nukiline ja romantiline kivimürakas, mis küll kõigub oma alusel, kui teda puudutada, ent ometi püsib seal aastatuhandeid, sest tema suured esileulatuvad kühmud tasakaalustavad üksteist täpselt. Gooti katedraalis on iga sammas isemoodi, aga kõik nad on vajalikud. Iga piilar näib juhuslik ja kummaline, iga kaar näib õhus hõljuvat. Nõnda tasakaalustas kristlus juhuslikud kõrvalekalded.“
Alustan nende sõnadega sellepärast, et mõeldes meie kiriku kuulutustööle olen tundnud juba pikemat aega, et oleme oma sõnumi jagamisel kuidagi hillitsetud. Võib-olla on õigem öelda, et oleme hillitsetult ratsionaalsed ja seepärast muretseme mõnikord rohkem selle pärast, kuidas kõik konarused ja vastuolud saaks ära siluda, nii et kuulajad saaksid kätte ilusasti lihvitud, „konarusteta“ paketi, ilusa ja sileda samba enda sisemise eluhoone toetamiseks. Ehk julgeme head loota ka „nukkidest“. Ehk on meis ka julget romantikut, ilma milleta kustub inimeses sisemine tuli ja soojemgi kirikuhoone võib muutuda kõledaks ja steriilseks paigaks.
Võib-olla on ülaltoodu meil takistanud inimeste juurde minemist, suhestumist uute nähtuste ja olukordadega. Vahel on meis alles üksjagu taaka möödanikust, mis hoiab südant ja meeli mõõduka pigistusega oma haardes.
Kõik see koos muutuva maailma tõmblemistega on vajutanud kiriku misjonitööle oma pitseri. Kuidas ahistavatest ahelatest vabaneda? Kuidas uskuda, et „Jumal leiab teid“. Leiab alati.
Igal aastal saab suur osa meie vaimulikest jaanuarikuus kokku konverentsil. Selle aasta konverents keskendub misjoniga seonduvatele teemadele. Nii pealkirjaks kui ideede innustajaks sai sel aastal „Ristiinimene“. Tahame seda teha mitte üksnes meie maa ja kiriku näitel, vaid uurida sedagi, mis toimub Euroopas laiemalt. Nii ettekanded kui töötoad on valitud just sellest lähtuvalt.
Ettekandeid ja arutelusid raamistavad jumalateenistused ja ühised palvehetked. Peaettekande peab Berliini Humboldti ülikooli professor Wilhelm Gräbi. Tema ettekande teemaks on, kuidas kõnetada sekulariseerunud inimest tänapäeva maailmas. Pühakirjast ja misjonist räägivad EELK UI usuteaduskonna dekaan Randar Tasmuth ja Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsent Peeter Roosimaa. Koguduste kasvamiseset kõneleb EKNK vanempastor, Tartu ülikooli doktorant Ago Lilleorg, sotsiaalmeedia ja misjoni vahelistest seostest õp Toomas Nigola. Juttu tuleb ka kavandatavast vaimulike konverentsi kodukorra muutmisest, mida tutvustab emeriitpeapiiskop Andres Põder. Konverentsi viimane ettekanne on peapiiskop Urmas Viil­malt. Tema teemaks pakkus konverentsi juhatus välja „EELK löögirusikas“.
Töötubades arutletakse Tooma missa, hingehoiu, diakoonia, muusika, kultuuritöö, perenõustamise, kodukülastuste ja isikliku evangelisatsiooni teemadel. Nii et on oikumeenilist lähenemist ja sissepoole vaatamist. Kõik ikka selle nimel, et kuulutada head sõnumit Kristusest, meie Päästjast ja Lunastajast.
Evangeelium tähendab maakeeli rõõmusõnumit. Jumala rõõmusõnum viib meid muutumise ja pöördumiseni. Kristus näeb meie nõrkusi ja ebaõnnestumisi. Taibates, et meie elu möödub tema pilgu all, avastame ühel hetkel, et Kristus kujundab meie ebakohad meis ümber, nagu püha Paulus võime siis öelda: „Sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.“ Kristus muudab meid sügavuti. Juhtub see, et kui me tajume oma piire, oma allajäämist ja võimetust, annab Püha Vaim meile uut elujõudu.
Praegune Taizé kloostri prior Alois ütleb: „Kui torm möllab, siis kaljule ehitatud hoone jääb püsima (Mt 7:24–25). Me tahame ehitada oma elu Kristuse sõnadele ja nii koosneb meie kalju peamistest evangeeliumitõdedest, mis on kõikidele kätte saadavad: rõõm – lihtsus – halastus.“ Äkki võivad need sõnad juhtida meidki edasi kiriku kuulutustöös ja isiklikus usuelus.

 

 

 

 
Urmas Nagel,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees