Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Vaimulike keerulised eluteed

09.03.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Jõgeva koguduse liige Ingrid Bender (vasakult), kelle onust ja vanaonust leiab raamatus lugusid, koostaja Anna Humal ning kaasautor Kersti Lamp, kes kirjutab raamatus oma isast Jüri Kimmelist. Marge Tasur

Jõgeva koguduses esitleti raamatut «Isade õnnistus» (2015). Raamatus on pereliikmete mälestused 21 Eesti vaimulikust, kes teenisid kogudusi Nõukogude okupatsiooni ajal.

Survele ja vaenule vaatamata töötasid kirikuõpetajad väsimatu innu, leidlikkuse ja julgusega, jäädes kindlaks usule armastavasse Jumalasse. Nende töö kaudu kogetud õnnistus on toetanud peresid ja kogukondi, ulatudes nõnda tänapäevani.
Raamatu koostaja Anna Humala sõnul on raamatu pealkiri «Isade õnnistus» mitmetähenduslik. Koostaja otsis pikalt nimetajat, mis kõik lood üheks kimbuks seoks. Isade õnnistusel on nii piibellik kui ka ilmalik tähendus. Isade õnnistus ehk nende pärand. Isa võib olla nii pärisisa kui vaimulik isa. Nii on raamatus kirikuõpetaja isa rollis oma lastele ja ka vaimseks isaks oma kogudusele.

Mälestusi tuleb koguda
Anna Humal on kogunud inimeste mälestusi. Tema sõnul on see hindamatu pärand. Inimese mälu on kui aken: kui vaatame lähedalt, siis näeme rohkem, aga mida kaugemale liigume, seda hägusemaks vaade muutub. Nii on ka mälestustega. Et need säiliks, tuleb nad üles kirjutada.
«Olin vaikselt ja südamesse tekkis teadmine, et tuleb mälestusi koguda,» jutustab Humal sellest, kuidas ta raamatu koostamiseni jõudis. Ta on filoloog, aga pole mitte kunagi paksu raamatut kirjutanud. «Sain aru, et vaim juhib, kellega koos kirjutada,» räägib ta.
Koostaja sõnul on raamat justkui üks kirikuaken või mosaiik, mis on värvilistest kildudest kokku pandud. «Erinevad lood on ühiste kaante vahel. Ajaloolane kirjutab ajalooliselt, arst kirjutab lühilausetega, filoloogil on ilukirjanduslik jutt,» märgib Humal.
Sissejuhatust kirjutada oli koostajal keeruline, kuid siis tuli silme ette jõuluaeg, kui Anna Humala oma kirikuõpetajast isa Paul Saar puntras elektriküünlaid lahti harutas. Isal olid suured käed ja kärsitus. Tema oli tugev ja tahtis neid jõuga lahti saada. Lõpuks tuli appi kutsuda ema, kes hõlpsalt puntra lahti päästis. «Sellega seongi kokku lood, kuidas ja kellega tagakiusatud inimesed oma elusõlmed lahti harutasid. Lahendus pole välja kirjutatud, selle saab igaüks ise mõelda,» ütleb raamatu koostaja.
Ei ole kerge, kui nõukogudeaegne õpetaja pidi igal pühapäeval kõnelema usust armastavasse Jumalasse, kui poeg on juba üheksa kuud poliitvanglas. Öösiti aga kiusatakse telefonitsi taga: papp, kas palvetad? «Ka minu isal ei olnud kerge, kui tema kiriku töötaja andis ta KGB-le välja. 25 + 5+ 5 aastat vanglas, nii pole kerge jääda uskuma armastavasse Jumalasse. Need, kes seda suutsid, väärivad austust,» kinnitab Anna Humal.

Värvikad lood Eesti vaimulikest
Nii leiab raamatust mälestusi ühest erilisest õpetajast Toomas Jeremias Põllust, kelle õetütar Ingrid Bender on Jõgeva koguduse ja juhatuse liige. «Tema mälestused läksid kõige rohkem hinge, need olid justkui kõige kurvemad. Ta oli Saksamaal, kodumaast kaugel, teadmatuses, kuid Jumal ei jätnud teda maha,» rääkis Humal.
Kirikuõpetajal ei olnud kontakti lähedastega, kuid siis juhtus üks kummaline lugu. Saksamaal olid suvepäevad, tema sakslasest ämm istus pingil ja kuulis, kuidas inimesed räägivad nagu tema väimees. Ta läks ligi ja uuris, kas nad räägivad eesti keelt. Saanud jaatava vastuse, küsis ta, kas nad tunnevad Toomas Jeremias Põllu sugulasi. Siis võttis üks eestlane taskust kirja ja ütles, et see on Põllu perekonnalt Eestist.
Juttu on ka Johannes Grünbergist, kelle lapselaps on tuntud laulja Birgit Sarrap. Raamatu koostaja Anna Humala sõnul on Birgiti ilus hääl ja välimus päritud vanaisalt. Grünberg töötas põllul ja raudteejaamas. Pensionile jäädes omandas üliinimliku jõuga teoloogilise hariduse. Talle anti kogudus Saaremaal. Nii käis õpetaja Harjumaalt Saaremaale teenima. Need olid tema ja abikaasa kõige õnnelikumad aastad elus.
Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haameri vanaisa ja Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haameri isa Harri Haamer oli hea ja rikka keelekasutusega kirjanik, kes kasutas murdeid ning pani kirja vaimukaid lugusid. Raamatus on kasutatud tema enda kirjatöid.
Raamatus on juttu ka Tallinna Kaarli koguduse õpetajast Paul-Voldemar Koplist, kes aitas kirikuid ehitada. Nii polnud imestada, kui kirikuõpetaja aeg-ajalt tee ääres hääletas, lauavirn õlal, sest autot tal ei olnud.
Legendaarne Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme tõestas, et hingejõule lisaks on vaja ka füüsilist jõudu. Külma kirikut trotsis õpetaja karastamisega. Ärkas hommikul üles, läks õue ja kümbles veetünnis. Kui oli jää, siis lükkas selle katki või astus läbi lume. Aga alati oli kirikuõpetaja karastunud ning terve.
Pisarateni liigutas raamatu koostajat Jaan ja Linda Maiori lugu, mille on raamatusse kirja pannud nende tütar Ave Kumpas. Mõlemad abikaasad olid kirikuõpetajad. Oli sõjajärgne aeg Otepääl. Korraga oli kaks meest öösel ukse taga ning palusid surevat vastsündinut ristima.
«Ükski kirikuõpetaja ei teadnud toona, kes on nuhk, kes siiras, kunas vahele tõmmatakse. Kui öösel tulevad mehed, siis nad võivad tahta sind ära tappa,» selgitab Humal olukorda. Linda Maior ütles, et tema läheb ristima.
«Kuidas oleks anda oma laste ema ja abikaasa keset ööd võõraste meeste kätte? Läksid tunnid ja Linda Maior tuli tagasi, elus ja terve,» räägib raamatu koostaja, kui vapustav lugu see oli. Hiljem selgus, et see laps sai terveks ning Linda Maiorit tänati ka aastakümnete pärast.
Raamatust leiab ka Eesti teoloogilise isa Ago Viljari mälestusi, kes sõja kiuste oli ja jäi õpetajaks ning doktoriks, kuigi tema doktoritöö põles sõjas ära.
Marge Tasur

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)