Vaimulik on ka inimene

27.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Olen aastaid analüüsinud vaimulike konverentsist osavõtjate poolt täidetud küsitluslehti, mille eesmärgiks on saada tagasisidet lõppenud konverentsiga ja ettepanekuid ning ootusi eelolevate konverentside korraldamiseks.

Üks küsimus, mida alati oleme vaimulikele esitanud, puudutab järgmise konverentsi peateemat. Vist oli see viis aastat tagasi, kui üks ametivend pakkus välja, et vaimulike konverentsi läbiv teema võiks olla «Vaimulik on ka inimene».
See osalt tõsine, osalt humoorikas ettepanek on jäänud mu ajju kummitama. Kas me oskame märgata oma vaimulike, kelle ametioskustele ja isikuomadustele sageli esitame üleinimlikult kõrgeid nõudmisi, inimlikke vajadusi ja ootusi, aga ka kõhklusi ja hirme? Kas me saame aru, kui nad on väsinud ja kurnatud, ja kui saame, kas me küsime siis, mida meie teha saame, et meie koguduse hingekarjane võiks olla rõõmus, särasilmne ja õnnelik?
Aprillikuus viibisin Florida väikelinnas Destinis Chur­ches Alive International’i ja kohaliku luterliku koguduse korraldatud koguduse juhtimise ja planeerimise alasel seminaril. Kohe esimesel päeval küsis üks selle koguduse vabatahtlikest töötegijatest, kes parasjagu seminarist osavõtjatele lõunat keetis, kuidas on meie kirikus korraldatud vaimulike hingehoid. Kui ma hakkasin rääkima praostidest ja ametivendade omavahelisest suhtlemisest, ütles too naine, et ta ei pea silmas kiriklikku hierarhiat, vaid seda, kuidas kogudus hoolitseb oma õpetaja hinge eest. Ta rääkis, et nende koguduses on ellu kutsutud spetsiaalne palverühm, kelle ainus ülesanne ja missioon on iga nädal palvetada oma vaimuliku ja tema pere eest.
Tallinna praost kirjutab 2007. aasta praostkonna tegevusaruandes: «Muret tekitab mitmete vaimulike ülekoormus. Meie praostkonnas peaks olema palju enam vaimulikke. Tööd, mida peaks tegema, on väga palju ja töötegijaid liiga vähe. Üks osa oskab ennast hoida. Teine osa tapab ennast ära.»
Võru praost arvab: «Üha selgemini tuleb esile see, kui oluline on vaimulike pühendumisvõime ja nende ettevalmistus. Mulle tundub, et ebaproportsionaalselt palju aega pühendatakse vaimuliku teoreetilisele ettevalmistusele, võrreldes praktiliste tööoskuste kujundamisega. Kindlasti tuleks enesestmõistetavalt pidada vaimuliku elus tähtsaks kogumispäevi (või mis nime me neile ka siis ei annaks), et vältida läbipõlemist ja stressi.»
Pärnu praost ütleb kokkuvõtlikult: «Väga oluline on, et kogudused hakkaksid teadlikult ja selgelt palvetama mitte ainult iseenda, vaid kogu meie kiriku vaimuliku töö ja vaimulike eest, nende pühendumise ja uute vaimulikukutsumuste pärast – selles osas ei ole aastaga paraku suuri muutusi märgata olnud.»
Usun, et võin kõigi vaimulike nimel öelda: parim, mis meile meie ametis osaks võib saada, ei ole mitte palgatõus või sotsiaalsed garantiid (kuigi nendegi tähtsust ei saa ega tohi alahinnata), vaid toetavad, hoolivad ja palvetavad koguduseliikmed. Mõtlen tänuga oma esimesele teenimispaigale Juurus. Toonane juhatuse esimees Valter tõi poissmehest õpetajale esmaspäevahommikuti suppi ja pannkooke, haiguse ajal küttis ahjud ja tõi apteegist rohud. Mul on kahju noorema põlvkonna vaimulikest, kes taoliste vana kooli juhatuse esimeeste isalikku suhtumist õpetajasse ja tema perekonda pole tunda saanud.
Küllap on õigus nendel, kes väidavad, et headel kogudustel kipuvad olema tugevad vaimulikud ja vastupidi. Ilmselt ei anta meile ei positiivses ega negatiivses mõttes rohkem, kui me vastu võtta, kanda ja jagada jaksame. Sestap ei ole mu jutt mõeldud hala ja kurtmisena.
Kutsun üles kõigi koguduste juhatusi ja töötegijaid korraldama oma koguduses veel sel suvel nõupidamine või palvepäev, mille teemaks on «Meie koguduse õpetaja ja tema perekond». Küsigem, mida meie saame teha selleks, et vaimuliku kõige tähtsam tööriist – tema isiksus – oleks hooldatud ja töökorras, ning seeme, mida ta külvab, võiks idaneda, tärgata ja ilusat vilja kanda.

 


Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)