Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vaimulik mitmes ametis – kas pigem erand või reegel

02.01.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Ei pea tegema põhjalikku statistikat, piisab pistelisest küsitlusest, veendumaks, et märkimisväärne protsent EELK vaimulikest ei too oma leiba lauale üksnes vaimuliku teenistusega.  

Nii diakoni- kui preestriordinatsiooni kandjad jagavad oma aega peale kiriklike tegemiste ka rohkem või vähem ilmalikus sfääris. On see hea, halb või paratamatus, uurib Eesti Kirik.
On vaimulikke, kes töötavad kirikuvälisel töökohal majanduslikel kaalutustel, ja neid, kes ongi n-ö ilmalikus ametis ja kirikutööd teevad Jumala kutsel. Mõlema rühma esindajate seas on neid, kelle jaoks algselt «teine» amet saab «esimeseks». Leidub neidki, keda EELK vaimulike nimekirjast reservi arvatud.

Palju sõltub koguduse suurusest
EELK põhikirjas ja kirikuseadustikus, mis reguleerib ka vaimuliku sobivust oma ametisse ning tema ülesandeid, pole täpsustatud, kuidas suhtub kirik vaimuliku töökoormuse suurenemisse väljaspool kirikut. Jääb mulje, et kui koguduseõpetaja suudab tagada koguduse õiglase juhtimise ja korraldada koguduse vaimuliku tegevuse, jääb tema enda otsustada, milliseid tegemisi jõuab ta peale kirikutöö veel ette võtta.
«Palju sõltub teenitava koguduse suurusest,» kinnitab piiskop Einar Soone, kelle vastutuse alla kuuluvad kaadriküsimused ning kes alates käesolevast õppeaastast on pastoraalseminari juhatajana tegev kirikule vaimulikkonna kasvatamisega. «Loomulikult oleks ideaalne, et vaimulik pühenduks kogudusetööle sada protsenti,» kinnitab piiskop, lisades, et kui koguduses on aga alla saja liikme ning õpetajale palgamaksmine valmistab raskusi, siis on ootuspärane, et vaimulik otsib tasustatavat paralleeltegevust.
Einar Soone ei tõrju väidet, et mitme ameti pidamise tingib majanduslik surutis: et ots otsaga kokku tulla, peab vaimulik leidma lisateenimisvõimalusi. Nii nagu Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa eelmise aasta 14. novembril Eesti Kirikus kirjutab: «Töötan ise kolmel kohal, mis on raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei teeks seda, kui kirik suudaks vastavalt koormusele pakkuda koguduse juhile koolidirektori või vähemalt õpetaja-metoodiku palka.»

Ametil ja ametil on vahe
Piiskop kinnitab, et olulist abi oleks vaimulikule teenistuslepingu sõlmimisest. Koguduseõpetaja puhul kirjutab lepingule alla kolm osapoolt: vaimulik ise, koguduse nimel koguduse juhatuse esimees ning EELK esindajana praostkonna paost. Praegu töötab selle lepingu alusel 70 EELK vaimulikku.
Lisaks töötasu garantiile tagab see selguse, milline on täpselt vaimuliku töökoormus ning milliseid hüvitisi tööandja, alates rahas mõõdetavast palgast kuni transpordi- ja korterikompensatsioonini, vaimulikule pakub.
Peale töötasu küsimuse näeb piiskop ka teist aspekti. Ta peab silmas, et kui pisikeses maakoguduses on liikmeskond väike, siis ka koguduseõpetaja töökoormus ei ole võrreldav suure linnakoguduse tööpõlluga. Siit tulenevalt on igati ootuspärane, et väiksema töökoormusega vaimulik leiab endale laiemat rakendust, et oma haridust ja aega tõhusalt kasutada.
«Ametil ja ametil on ikka vahe. On neid, mille puhul vaimuliku osalus on igati loomulik ning ootuspärane, ja on neid, kus tekib küsitavusi,» leiab piiskop Soone ja lisab: «Olen pastoraalseminaris öelnud, et minu meelest mõni lisaamet lausa toetab kirikutööd,» pidades silmas kaplani ja kooliõpetaja tööd.
Riigitööl olevate vaimulike nimekiri on pikk. Möödunud aasta jõulukuul asus Tartu kutsehariduskeskuse direktorina tööle Kambja koguduse õpetaja, kolme kõrghariduse ning arvestatava juhtimiskogemusega Andrus Mõttus. Vara kogudust teeniv vikaarõpetaja Aare Vilu on põhiametilt haridus- ja teadusministeeriumi noorteosakonna peaekspert, Kristel Engman on välisministeeriumi diplomaat; Rein Schihalejev Viljandi maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialist, Allan Kährik Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurShariduse osakonna juhataja jne. Riigilt on abielu registreerimise õiguse saanud 61 vaimulikku.

Kiriku- ja kooliõpetaja
«Andsin nõusoleku usundiõpetust õpetada, sest olen alati arvanud, et kvaliteetne üldharidus peab õpilastele religioonialaseid teadmisi andma,» räägib Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu, kes käesolevast õppeaastast on tegev ka kohalikus üldhariduskoolis.
Toompuu leiab, et kuigi usundiõpetuse tunni ettevalmistamine ja läbiviimine on väga tihedalt seotud vaimulikutööga ja annab suurepärase võimaluse noortega suhtlemiseks, ei liigita ta oma kooliõpetajaks olemist koguduse üheks töövaldkonnaks, sest «usundiõpetus riiklikus koolis ei saa ega tohigi olla konfessionaalne usuõpetus».
Küll on ta aga seda meelt, et tegemist on missioonist tehtava tööga, mis lõppkokkuvõttes on vaadeldav vaimulikutööd toetavana. Ohuna näeb ta varianti, kui kõrvaltöö on kirikutööst niivõrd erinev, et sellest naasmine vaimulikuameti juurde nõuab igakordset pingutust. Usundiõpetuse õpetaja ametiga samasse kategooriasse paigutab ta kaplanitöö vanglas ja hingehoiutöö haiglas. Esmalt tuleks võimalusi otsida just nendes valdkondades, leiab Tauno Toompuu.

Mitte sprint, vaid maraton
Üle-eelmisel aastal preestriordinatsioonini jõudnud Aare Luup ei visanud Muhu Katariina koguduse õpetajaks saades varna ka oma kutseoskust praktilisemal alal. «Pottsepatööd teen juba 7–8 aastat, et oma peret toita,» kinnitab teoloogiamagister ise. Tööd kirikus nimetab ta aga missioonitööks, mis on seotud vastutuse kandmisega.
«Minu meelest ei tohi samastada kirikutööd isikliku vagaduse ja usuga ning sallida selles äärmusi,» loob Luup teemale uue rakursi.
Ei ole see veel sisemise usu suuruse näitaja, kui vaimulik oma ametis endast kõik annab, «kuni veri ninast väljas ja infarkt õitsvas keskeas käes», mõtiskleb Luup, tuginedes Jeesuse enda sõnadele: «Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?» (Mk 8:36).
«Alati, kui on kiusatus hakata ennast hingetuks jooksma, katsun sellele mõelda,» tunnistab Luup, kes leiab, et «kirikutöö ei ole sprint, vaid aastakümneid kestev maraton». Ta nimetab hoiatavaid näiteid, kus ületöötanud ja läbipõlenud vaimulikud on kaotanud igasuguse sideme kirikuga – koos pesuveega on ka laps välja visatud.
Aare Luup möönab, et küsimus, kuivõrd on ühildatav kirikutöö mis tahes muu tööga, on keeruline. «Alati on hea, kui inimene saab teha ühte asja korraga, süvenemine ja keskendumine on asendamatud,» kinnitab Luup, kelle meelest tuleks, kus vähegi võimalik, eelistada vaimuliku sajaprotsendilise kirikutöö mudelit. Samas on ta veendunud, et vaid suuremates linnakogudustes suudab vaimulik kirikutööst oma pere ära toita.
Kindlasti peab jälgima, et tavaamet ei läheks vastuollu kirikutöö kuvandiga. «On raske ette kujutada koguduseõpetajat, kes viis päeva nädalas kallab baaris välja jooke, mida inimesed oma vabal tahtel osta soovivad, ning seejärel läheb pühapäeval altarisse ja valab välja armulauaveini inimestele, kes on sinna oma vabal tahtel tulnud.»

Mitu ametit kui valik
Aare Luup mõistab neid ametikaaslasi, kes seisavad ristteel, kus peab otsustama, kas «jääda puudusekannatajaks kirikutööd tehes või võtta muud tööd lisaks». Ta soovitab sel puhul endalt küsida, kus me oleme asendamatud ja kus mitte. «Lastevanematena ja pere ülalpidajatena ei saa meid keegi loodetavasti asendada. Kirikutöös saab,» arutleb ta, lisades, et siit algab ala, kus oleme Kõigevägevama ees vastutavad.
2012. aasta augustis oma preestriordinatsiooni esimest aastapäeva tähistanud Triin Käpp jagab aktiivset tööaega kiriku ja ülikooli vahel, poole töökoormusega on ta abiõpetaja Tartu Ülikooli-Jaani koguduses ja poole kohaga projektijuht Tartu ülikooli eetikakeskuses. Veel on tema vedada mitmed kiriku lävepakku madaldavad projektid koguduses ning kodanikuühiskonda ülesehitavad ettevõtmised, näiteks on ta aastaid kuulunud Kääriku Metsaülikooli ning viimasel aastal Tartu Peetri kooli korraldustoimkonda. Kui aega üle jääb, jätkab Triin õpinguid usuteaduskonna doktorantuuris. Lisaks on ta abikaasa ja ema.
«Minu temperamendiga see tegelikult sobib, et ei kapseldu, vaid oled avatud uutele väljakutsetele,» kommenteerib noor naine ise oma tegude haaret, lükates tagasi oletuse, et töötab mitmes ametis üksnes «suure sunniga». Samas ei pea ta majanduslikku aspekti sugugi marginaalseks: «Kui sa oled ikka pereinimene ja näiteks seotud eluasemelaenu tagasimaksmisega, on igakuisel sissetulekul oma tähendus.»
«Vanasti eeldati, et meesvaimulik läheb kogudusse koos abikaasaga, kes hakkab organistiks ja pühapäevakooliõpetajaks,» veab Triin paralleeli möödanikuga, lisades, et tänapäeval, mil ka vaimulikuametis järgitakse sugudevahelise võrdõiguslikkuse printsiipi, on olukord mõneti keerulisem. Ta näeb siin lausa paradigma muutust: vaimulik ei ole palgasõdur.
Veel rõhutab Triin misjoneerivat momenti: «Nii või teisiti olen 24 tundi vaimulik, rist kaelas, ega varja oma kiriklikku positsiooni.» Ta kirjeldab olukordi, kus päris ootamatult on saanud tulemuslikku misjonitööd teha. Paratamatult on meie ühiskond nii pisike, et «kes jõuab, sellelt nõutakse», aktiivne inimene on paljudes eluvaldkondades tegev.
Triin Käpp mäletab hästi tuliseid vaidlusi pastoraalseminari päevilt, mil õpingukaaslastega vaeti küsimust vaimuliku mitmest ametist. «Arusaadavalt erutab see igat vaimulikuks valmistujat,» kinnitab ta, nentides, et diskussioonis võiks praegusest jõulisemalt kaasa rääkida koolitajad ja kirikuvalitsuse liikmed, muidu jääb vägisi mulje, et «inimesed, kes reegleid teevad, hoiavad kinni eelmisest paradigmast».
Liina Raudvassar

EELK vaimulikkond
kogudusetööl 121
vikariaadis 37
kaplanaadis (kaitseväe-, kooli-, politsei- ja piirivalve- ning vanglakaplanaat) 46
emerituuris 22
diakoneid 40
õpetajaid 169
reservis 11

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)