Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vaimulik kosumine ehk kui hing ei jõua järele

26.02.2020 | | Rubriik: Arvamus

Sellist pealkirja kandis vaimulike konverentsil rühmatöö, mida allakirjutanu vedas. Juttu tuli vaimulike väsimusest, võimalikust läbipõlemisest. Vestluse käivitamiseks kasutasin sõnapaari: kaastunde väsimus.
Kaastundeväsimus on tuttav inimestele, kes töötavad kutsealadel, kus puututakse kokku traumaatiliste sündmustega (kiirabitöötajad, politseinikud), kannatavate inimestega (arstid, nõustajad, vaimulikud, põetajad) või kes elavad vägivaldses keskkonnas. Pidev kokkupuude teiste inimeste kannatustega ja võimetus neid kõrvaldada tekitab abitust, ka süüd ja häbi ning vajadust end nende tunnete eest kaitsta. Pole ka saladus, et enamasti leitakse tee vaimuliku juurde just kriisiseisundites.
Vaimulikud peaksid endalt küsima, kas väsime, sest tööd on liiga palju, või hoopis et ei saa oma erialal piisavalt toimida, sest kogudused on väikesed, vahendid sageli olematud ja kergesti tekib tarbetuse tunne. Seda tõid välja mitmed vestlusringis olijad.
Vaimuliku lähtekohaks võiks olla: mida tegelikult tahan, mille järele igatsen, kus on minu piirid. Tihti püütakse neist küsimustest mööda vaadata, et mitte tunda häbi. Stereotüübid on jõulised: olen vaimulik 24 tundi …, kui usku on, siis tulen kõigest läbi …, ma ei tohi väsida …., pean oma minast lahti laskma …. Just seda viimast tõlgendatakse valesti.
Segamini aetakse inimest kannustav ego ja loomulikud vajadused, mille hulka kuulub ka aja andmine iseendale kosumiseks ja julgus tunnistada, et ei ole alati vastuseid. Jeesus ei käsi meil loobuda oma tõelisest minast, vaid valeminast ehk egoismist. Rääkimata sellest, et ei saa kellegi nahka pugeda ega sekundikski teise elu elada.
Vaimulik ei pea olema pühak: meil on nõrkusi ja puudusi, ent ühendus Jumalaga on hädavajalik. Jumal peab olema vaimuliku jaoks tõeline. See aitab selle vastu, et võtame oma ametit liiga tõsiselt, kaotame võime ennast kõrvalt näha ja huumorimeele.
Tegelikkuses tähendab see suutmatust olla solidaarne teiste inimestega nende muredes ja nõtrustes. Selle asemel, et koos liikuda ja otsida vastuseid, kapseldub vaimulik talle armsaks saanud õpetuslausete ja harjumuseks muutunud käitumismustrite rägastikku. Palveelu heitlikkus ei lase olla Jumalaga kontaktis.
Pidev muretsemine „mateeria“ pärast väsitab ja ähmastab vaimulikuks olemise sihti ja tähendust. Päev läbi nn asju ajades ei jätku aega ei Jumala ega inimeste kuulamiseks. Varem või hiljem lõpeb see kriisiga. Inimene on samastunud ametiga ja „elavast kivist“ saab tardunud kivike organisatsiooni masinavärgis. Korrastatud palveelu võimaldab aga uuesti kontakti Jumalaga ja elu muutub mõttekaks.
Hingekarjased on hakanud üha paremini mõistma, et tuleb üksteist rohkem ja tõhusamalt toetada, sellepärast räägiti ka tugigrupi vajalikkusest ja sellest, et eriti noorel vaimulikul on vaja vaimulikku juhendajat. Käivitunud mentorite koolitus ja retriidikogemused on kindlasti kõnekad.
Kindlasti esitab „suur kirjaoskus“ oma väljakutse ka vaimulikule. Mitmesugused koolitused ja usaldusgrupid aitavad argipäeva rutiinist välja tulla ja omandada uusi instrumente igapäevatööks. Jeesus on evangeeliumis selle osas radikaalne, nõudes, et oma talente „rohkendaksime“ ega mataks neid maha. Samuti aitab professionaalsete oskuste arendamine, oma võimaluste reaalne hindamine ning Jumala abiga jõuetuse tundidel uue lootuse ja vajaliku Jumala lapse tunnetuse – oleme Tema kätes ja Tema töötegijad Tema viinamäel – leidmine.
urmas nagel

 

 

 

 
Urmas Nagel,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees,

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)