Vaimulik kirjandus kõnetab parimas mõttes

Kirjandusprofessor Rein Veidemann tunneb põhjalikult eesti kirjandust. 

Kui ta ise võtab ette kirjutada romaan, siis on see paratamatult teistsugune kui nendel, kelle maailm algab – ja ka lõpeb – nende endiga. Tema teab teooriat, ja seda teadmist ei saa ta ka hea tahtmise korral unustada, kui ise kirjutama hakkab.

Romaan = eksistentsiaalne uurimus, nagu Milan Kundera romaanilt ootas. Romaanile on oluline eepiline allhoovus ja metafüüsiline, kujundiks vormitud „katus“.

Veidemanni jaoks kõlavad kaasa paljud hääled minevikust. Paratamatult. Ja küllap seepärast ongi tal õige kirjutada nii, et ta, andes sõna mineviku meestele, elab nendesse nõnda sisse, otsekui saaksid nad uue elu temas ja tema elu sündmustes.

Tema jõulude eel ilmunud teos „Lunastatud. Romaan eestlaste Ristija Johannesest ning teest tema äratundmiseni“ (Tallinn: EKSA, 2020) koosneb kolmest üsna iseseisvast osast. Esimesed kaks – „Järeltunnistus“ ja „Lunastus“ on Johann Voldemar Jannseni mõtisklused, meenutused ja pihtimused. Kolmas osa on autori Rein Veidemanni otsene vastukaja sellele – „Jõudmine“.

Tegemist on mitmekihilise teosega, kus üheks tegelaseks, kellega Jannsen ennast identifitseerib, on Ristija Johannes. Nagu kõigis Veidemanni raamatutes, on ka selles kirge ja pinget. Mina ei ole lugenud Jannseni päevaraamatut ega oska eraldada autentset Jannsenit Veidemanni vaimusilmas nähtust. Mõnelegi allusioonile ma ei saa lisateabeta pihta. Võtan kõike nagu pakutakse, st romaanina.

Mulle avaldasid lugemisel muljet mõttekäigud, mis lähevad metafüüsikasse ja teoloogiasse. Juba termin „lunastus“, mis on kasutuses mitmes tähenduses (vt lk 23, 65, 132, 145).

Toon paar katket maitseprooviks. Romaani Jannsen sedastab, et päeviku kirjutused kõnelevad tema ahastusest, kuigi ta väljastpoolt paistis rõõmsameelne ja tegus. „Aga inimese siseilm on keiksugu koorikutest ümbritsetud. Mõned neist võivad olla kilbid, mõned aga teesklemise tarvis, otsekui riided, mida kodus ja väljakäimisel vahetada. Ja kui need koorikud endalt heidad, siis võib juhtuda, et järele ei jää enam midagist. Tühi ja üksioleku tunne. Sellepärast ongi pihtimine nagu sibula koorimine, kus silmaveest pole pääsu.“ (Lk 64)

„Nõnda siis, kas oleks õigem ja parem vaikida, kuigi tead tõde, sest vaikides sa ju ei valeta. Vaikides oleksidki nagu päris ise. Aga vaikijalt ei saa välja kiskuda sedagi, mis see „ise“ tegelikult mõtleb või öelda tahab. Ei saa mõõta mõtteid ühegi mõõdusüsteemi järgi, enne kui ise pole neid paika seadnud ja valmis kaitsma. Aga ei saa kaitsta seda, mis on ilma kooreta, puupaljas. Ikka tuleb võtta endale ümber mõni rõivas, mõnikord kogunisti raudrüü. Teistpidi jälle, iga riie, mille endale võtad, on varjamine. 

Paradiisi tõde oli paljas ja ilmsüüta. Aadam ja Eeva käisivad seal ringi alasti. Aga pattu langedes pidid nad end varjama, misjärel aeti paradiisist välja. Siis said nad endale ka riided selga. Alasti tõde jäi neist maha. See, mille nad ühes võtsid, jäi küll nende sisse, aga keik inimsoo järgnev elulugu pole midagi muud, kui selle kaasa võetu mõistatamine.“ (Lk 114j)

Ajalehe tegemist kirjeldatakse: „Kui sa selles otsekui ümberpiiratud kindluses oma parema arusaamise järgi midagi ette võtad ja arvamist avaldad, siis ei saa see olla mitte puhas tõde, sest et tõde on nagu päike, millele ei saa ilma pimedaks jäämiseta otsa vaadata. Nojah, sellest järgneb, et tõde tuleb nagu leivaraasukesi laualt pihku koguda ja seejuures nägu teha, et need raasukesed ongi juba tõe eest, mitte aga tõeleiva päts ise, kust need raasukesed leiba lahti lõigates lauale pudenesivad. 

Sedamoodi tuli ka seitungit teha: mõelda tõepätsile, aga jagada raasukesi. Ja selles hookuspookuses tuli mõelda mitte ainult vardjate peale, vaid ka lugejate peale. Sest, olgu, raasukestest võis ju jääda nendele väheks. Neile tuli leiba jagada kääru või tüki viisi. Aga hoidku Jumal lugejatelegi kogu pätsi kätte andmast, mis siis alla kugistades kurku kinni võis jääda. Ikka raas haaval, ikka tükk haaval, nõnda nagu põllukivisse ühte kohta pidevalt langev veetilk uuristab sinna lõpuks lohukese.“ (Lk 111)

Tegemist on kultuuriloolise romaaniga. Aga samas – ikka taas kord, üks järjekordne ilukirjanduslikus vormis pihtimus Reinu kirjatööde ringis: kes ma siis olen, mida ma olen tahtnud, võinud, suutnud? Miks mind valdab hirm? Mis on mu vari? Jne, jne – see tee jumaluseni, Jumalani, mis/kes ei anna end kätte, vaid painab. Kuid mõnikord ta tunneb, et Jumal on teda hoidnud, ja siis on ta lõpmata tänulik selle eest.

Rein Veidemanni romaan „Lunastusest“ on vaimulik kirjandus parimas mõttes. Autor kinkis raamatu mulle tähendusrikka pühendusega: „Jumala otsimise tee on lõputu, aga õnneks pole see tee eksitee.“

Toomas Paul