Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Vaimulik, kes oli väljas mitme mehe eest

13.02.2002 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Praost emeeritus Gustav Maarand tähistab 19. veebruaril 90. sünnipäeva
Kes on päästnud üheainsagi hinge, see on päästnud terve maailma. Enam kui 53 aastat Pärnumaal Mihkli kogudust teeninud Gustav Maarand on teinud seda mitmel korral.
/—/
Võib oletada, et Gustav Maaranna vaimulik teenimine – 53 aastat Mihklis ja 35 aastat Kirblas, episoodilisem Varbla, Märjamaa ja Martna koguduse hooldamisel ning 15 aastat Läänemaa praostina – on olnud taevaisale meelepärane. Igatahes on Gustav Maarannale kingitud hea tervis veel kõrgeski eas.
Teda on säästetud ning tema ise on päästnud mitmeid kurja surma eest. «Jumal on kandnud mind läbi raskete lahingute,» ütleb juubilar, pidades silmas eluga naasmist tööpataljonist ja Eesti Laskurkorpusest, aga miks mitte ka arvukaid sõnalahinguid, mis tal elu jooksul on tulnud pidada. «Jumal paneb sõnad suhu, tee vaid suu lahti. Ma ei ole kunagi alla jäänud.»
Aga Gustav pole katsumustes vedelaks löönud. Sõja puhkedes pidi ta pooleli jätma oreli ja koorijuhtimise õpingud Tallinna konservatooriumis. Koolipingi asemel istus mees 1941. aasta jõulude aegu Krasno-Uralski lähedal metsas kännul või kaevas samas mitmeruutmeetrist inimpikkust auku tehase vundamendisambale.
Tõsi, temaga samas laagris mätastest muldonnides elas teisigi muusikuid ja koguni kunstikooli rektor, kes tööpataljoni mahvile vastu ei pidanud. Laagris polnud vaimulikku ning meeste meelest oli matjaks kõige sobilikum Gustav ja sellise ettepanekuga nad tema jutule tulnudki. Ühe lihtsa töömehe oli ta juba matnud ja nüüd mattis ta rektorit, kelle hauale olid puusepad valmistanud tagasihoidliku risti. Ent metsalisele on rist jäle: kohale tormas sõimav politruk, näost vähkpunane, ja lõhkus risti puruks. Gustav jäi rahulikuks – ta ei mõistnud vene keelt ega oska seda praegugi – viis matuse lõpule ja hiljem tegid puutöömehed kalmule vargsi uue risti.
Gustavist sai laagri matja, kes sängitas mulda veel paarkümmend inimest enne tööpataljoni rindelesaatmist.
/—/
Gustav Maarand naasis sõjast teistsuguse mehena, aga ka Eesti elu oli teistsugune, mis esitas uusi karme väljakutseid. Gustavi esimene abikaasa Alma oli vahepeal surnud tuberkuloosi ja Gustavi Kaitseliidus tegutsenud isa õemees võeti kinni ja saadeti vangilaagrisse; isa õde koos oma laste ja üle 80aastase isaga küüditati 1949.
Ehkki laskurkorpuse veteranina oleks Gustav võinud vastu võtta mõne hõlpsama tööpakkumise, kuulas ta Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Adolf Horni ja Märjamaa õpetaja Jaan Lääne sõna, kes tegid talle ettepaneku hakata vaimulikuks. Gustav ei saanud nende ettepanekust keelduda, küll aga keeldus Karksi-Nuia koguduse teenimisest tagasihoidlikuma Mihkli koguduse kasuks, sest Mihklist oli lähemal Märjamaa kandis Sipa külas elavaid vanemaid aitamas käia.
24. detsembril 1945 pidas Gustav Maarand esimese jutluse, jõulujutluse Mihkli kirikus. «Kell viis,» mäletab ta siiamaani teenistuse algusaega.
Mihkli eelmine õpetaja Juhan Truu oli põgenenud Rootsi kaudu Lõuna-Aafrika Vabariiki. Muide, 26. jaanuaril oli Juhan Truu 100. sünniaastapäev, nendib Gustavi abikaasa Juta. Juta ja Gustav Maarannal on kaks last, 41aastane ettevõtjana tegutsev ja 40aastane diakonina Mihkli koguduses isa tööd jätkav poeg.
/—/
Peagi sai Gustavist kõigi õigustega vaimulik, kes ühel ilusal hommikul pastoraadist väljudes väga vihma palus. Sellel päeval oli tulemas surnuaiapüha, kuhu võis oodata nii metsavendi kui neid jahtivaid julgeolekumehi. Neid pungis põuega mehi oli juba külavahel liikumas nähtud. Eks metsavennadki liikusid relvastatult ja kui surnuaial oleks alanud haarang, võinuks palju külainimesi hukka saada.
Hommik oli selge ja taevas polnud pilveraasugi. Veidi enne teenistust tõusis tuul, kogunesid pilved ja vallandus paduvihm. Kirikuliste read jäid üsna hõredaks. «Teie praazdnik läks luhta,» ütles üks mees Gustavile kiriku ees. «Ei läinud ühtigi,» kostis õpetaja, «põllud vajasid hädasti vihma.»
1950. aastate algul aeti õpetaja pastoraadist välja ja pastoraati asusid kolhoosiasutused. Ülemused vaenasid kogudust mitmel moel. Ühest piirkonna kabelist tehti õliladu ja teisest autogaraaž. Võibolla oleks kirikussegi tehtud ladu või poksiring, kui kõuehäälne Punaarmee veteranist vaimulik ees poleks seisnud.
/—/
Uue ärkamisaja tulles oli Gustav Maarand üks Mihkli kalmistu Vabadussõja ausamba taastamise algatajaid. Tema oli omal ajal ka Vabadussõja ausamba mahavõtmise algataja ja üks mahavõtjaid ning ausamba kalmistule matnud. 1988. aasta juunis piisas aluse taastamisest ja ausamba väljakaevamisest. «Sammas oli väga heas korras ja lausa läikis,» meenutab Gustavi diakonist poeg Toomas.
Surnuaiapühal ausammas avati – vististi kolmanda taastatud Vabadussõja ausambana Eestis – ja Gustav Maarand pidas kõne, mida pealtnägijad veel kümmekond aastat hiljemgi heldimusega meenutavad. «Maarand kõneles võimsalt nagu Cicero (Vana-Rooma riigitegelane ja kõnemees – autor.),» meenutab sündmusel osalenud Arvo Tarmula, kes töötab fotograafina Haapsalu lehes Lääne Elu. «Tema kõne oli väga julge ja võiks öelda, et programmiline,» lisab Tarmula.
/—/
Toomas Maarand jätkab isa tööd. Ent tuleb tunnistada, et kui liha lubaks, võiks Gustav vaimu poolest veel aastaid Sõna kuulutada.
(Gustav Maarannast võite pikemalt lugeda EESTI KIRIKU 5. lk. – Toim.)
Mart Raudsaar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)