Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vaimulik – kellele ja milleks?

08.12.2009 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

 Sel aastal sai teist korda teoks tähelepanuväärne ja ülimalt vajalik ettevõtmine – EELK juhatuse esimeeste konverents, mis toimus 23.–25. oktoobrini Audrus Villa Andropoffis. Loodetavasti tuleb taolistele kokkusaamistele lisa, vähemasti konverentsi toimkonna liige Kaja Tassa on optimistlik: «See on suurepärane võimalus koguda teadmisi, jagada mõtteid teiste koguduste juhtidega ning saada osa meeleolukatest esinemistest õhtustes programmides ja konverentsi lõpetamisel.»
Konverentsil osalejatele esitati tagasisidelehel muu hulgas küsimus, kas juhatuse esimeeste konverentsil võiksid osaleda ka koguduse vaimulikud. Vastuseid oli üsna erinevaid: «Üldiselt arvan, et vaimulikel saaks seal igav olema.» – «Ei pea vajalikuks, neil on oma kokkusaamine ja las kogudusetöö asjad jäävad töötegijatele.» – «Kindlasti.» – «Jätaks nende otsustada.» – «Pigem mitte, see annaks juhatuse esimeestele kindlust, arendaks meeskonnatööd, olla avatum.» – «Võivad, aga peaasi et nad ei hakka üritusel domineerima.»
Kuigi ma isiklikult ei näe põhjust, miks juhatuse esimeeste konverentsil peaksid osalema vaimulikud, jätan sihtgrupi määratlemise meeleldi korraldajate hooleks. Konverentsi järelkajasid lugedes ja osalejate arvamustega tutvudes koorus minu jaoks välja hoopis tõsisem probleem, mis puudutab vaimuliku ameti mõistmist. Täpsemalt, millisena näevad õpetaja ja iseenda rolli koguduste juhatused, kelle esimene ülesanne vastavalt EELK põhikirjale on «olla toeks koguduse vaimulikele koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel».
Kas vaimulik on koguduse vaimulik juht ja karjane, hingehoidja ja pihiisa või kõrgema teoloogiaharidusega tipp- või keskastme spetsialist, kelle koguduse juhatus on palganud teatud ülesannete täitmiseks, eelkõige jumalateenistuste ja kiriklike talituste pidamiseks? Ja edasi, kas Jumala sõna ja pühad sakramendid, mis on usaldatud ordineeritud vaimuliku meelevalda, on vaid üks kiriku funktsioon paljudest või kristliku koguduse jaoks fundamentaalsed ja olemuslikud?
Viimasel ajal olen mitme tubli ja aktiivse juhatuse esimehe puhul tajunud suhtumist, et äkki ei olegi pisikesel kogudusel oma õpetajat tarvis. Raske aeg, palka maksta pole, ja kust neid häid vaimulikkegi võtta. Kutsume kord nädalas või üle nädala külalisõpetaja, kes kahe- või kolmesaja krooni eest jumalateenistust peab, ning kõige muuga saame ise hakkama. Odavam ja lihtsam, sest pole kedagi, kes meid päevast päeva karjataks. Juhatuse esimees korraldab remondid, ka kontserdid saab temaga üsna hõlpsasti kokku leppida, sest vaimulikud ongi kohati liiga vanameelsed ja põikpäised.
Olen aastaid meie kiriku juhtimisorganites ja Eesti Kiriku veergudel püüdnud juhtida tähelepanu vajadusele hakata teadlikult ja süstemaatiliselt tegelema kiriku kaadripoliitikaga: vaimulike kutse- ja täiendusõppega, supervisiooni ja hingehoiuga, töötasu ja sotsiaalsete garantiidega, ametisse määramise, kohalt vabastamise ja edutamisega. Nende teemade käsitlemine eeldab teoloogiliselt läbimõeldud kontseptsiooni kirikust ja vaimulikust ametist ning ausat vastust küsimusele, kas saab olla kogudust ilma vaimulikuta ja vaimulikku ilma koguduseta.
Ei saa välistada, et rong on juba läinud ja minusugused nostalgitsejad jäävad postmodernistlikus kirikus vähemusse. Võib-olla on kümne aasta pärast pooled EELK kogudustest ilma õpetajata. Praost täidab formaalselt hooldajaõpe­taja kohuseid – pühitseb armu­­­lauda ja annab vajalikud allkirjad. Pool vaimulikkonnast on kolinud kaplanaatidesse ja koolidesse ning vormistanud end FIEks, kellelt kogudused ostavad vaimulikku teenust. Aastal 2020 küsitakse juhatuse esimeeste konverentsil osalejatelt, kas nende arvates võiksid koguduse juhatuse koosolekule tulla ka vaimulikud. Radikaalsemad muidugi pole sellega nõus, aga leplikumad vastavad: «Võivad, aga peaasi et nad ei hakka üritusel domineerima.»

Marko Tiitus
Eesti kiriku kolumnist

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.
(1Pt 5:7)